13.sept

Tervitused Sulle! Vabanda, et pole siia ammu kirjutanud. Olen saanud nii mõnegi nõutu telefonikõne ja meili küsimusega, kas kõik on ikka ok? On. Veidi segased ajad, palju mõtlemist teemal "mida teha edasi" ning kuhjaga kõhkluseid on pärssinud mu agarust siia kirjutada.
Kuid luban, et lähipäevil olen hästi tubli ja kriban veidi pikemalt.
Seniks soovin sulle kõike toredat.
Tervitustega
kairit

teemaväliselt

See oli nüüd üks vahva ja armas nädal.
Esiteks keeras ilmataat nädalalõpus temepratuurinäidiku veidi madalamale ja seda tegi ta küll ütlemata õigesti. Nii võib juba elada küll! Täiesti kindel, et ma elupõlise külmavaresena juba sügisel neid kuumi suveilmasid taga nutan, kuid no asi läks ikka natuke liiale. Minu meelest oli viimastel päevadel toas lausa kõrbelõhna tunda. Ei tea, kas hakkasid sääsevõrgud sulama või polnudki avatud aknast võimalik millelgi muul sisse tulla, kui kärssavate puulehtede ja tulitava mulla haisu.
Just samasuguse kuumusega katsetasin mina ja kõik minu vahvad sünnipäevakülalised eneste sulamistemperatuuri, eelmise kolmapäeva õhtul Kalakülas. Jep, mul oli sünnipäev ja tänu Heli, Merle ja Ansa ennastsalgavale abile ning orgunnile toimis kõik maru toredasti. Päike pani kõikide kannatuse proovile kuid kokkuvõttes oli rahulik, mõnus ja armas oma sõpru koos näha. Mul käis pisut üle 30 külalise. :)) Õhtuks olime Kalaküla tühjaks söönud suurepärasest gruusia šašlõkist ja tilgatumaks joonud Borjomi veest.
Vaatasin seda suurt seltskonda ja mõtlesin korduvalt, et pole siin maa pääl miski võimatu ega lõpuni halb seni, kuni sul on sellised sõbrad, kellega koos saab terve pika õht koos naerda ja mõnusalt vestelda nii, et ühtäkki tunned sa ennast ainult hästi ja veelgi paremini. Lihtsamalt öeldes- unustad täiesti ära, et sul on üleüldse mingi mure või probleem. Tugevad kallistused ka kaugeltnurga meestele- Kunole, Ojarile ja Airile. Seda, et te tulla saite, võtan kui äärmiselt suurt komplimenti. ;)
Siinkohal tahan veelkord öelda aitäh kõigile, kes tulid. Neile, kes helistasid ja kirjutasid. Aitäh ütlemata vägeva ja uhke kingi eest! Ja ui-ui—ui KUI palju lilli mul kodus on!

Tänane päev (reede) on olnud sajune ja pilves. Kahju öelda aga- on ikka mõnus küll! Minu enesetunne on normaalse toatemperatuuriga igaljuhul tunduvalt parem. Ainus negatiivne „pilv” minu toreda olemise juures on see, et järjekordselt on mul maas nii internetiühendus kui ka digitv.. See on juba teist korda kahe kuu jooksul ja ma EIviriseks, kui katkestus oleks noh, ütleme päevane. Aga ei! Juunis istusin esmaspäevast reedeni jaaninädalal ilma teleka ja internetita. Arva ära, KUI vahva mul oli? Elion aga arvas, et noh, pühad ju ja kesse ikka riket kõrvaldama tuleb...eksole?? Rike juhtus enne pühi... Nüüd siis uuesti. Reede hommikul viskas kogu kupatus pildi taskusse ja minu kõne peale esindusse teatas mesimagus daamihääl, et nooooh eks esmaspäeval siis tehnikud vaatavad. Miks alles esmaspäeval ja miks mitte kohe, reedel?? Aru ma ei saa..
Vot ajab mind selline asi tigedaks. KUI nad reklaamivad ennast, kui parima lahenduse pakkujat/kõik kommunikatsioonid ühest kohast ja mida kõike veel, siis tagagu ka rikete lahendamine jooksvalt, kui vaja, siis ka nädalavahetusel ja pühade ajal. Milleks teenus, mis toimib vigaselt?
Kui ma saaksin, siis lihtsalt kõnniksin kodunt minema. Ära teleka ja läpaka juurest ning probleemi ju polekski. Ausalt. Ja saadaks selle elioni koos kodu-digi-pigi-kolmik-valmik-überlahendustega lihtsalt Kuu peale. Paraku aga ma ei saa minema kõndida.
Esmaspäeva hommikul tegi kaablikutt mingi tšiki-briki ning vähem kui 5 minutiga oli tagasi nii telepilt kui internet. No OLEKS ju võinud selle kavala nipi teha ka reedel, noh... hea, et niigi „läits”
Täna hommikul tõi postionu mulle paki uue portsu toidulisandite ja vitamiinidega. Jeeee! Minu köök on jälle nagu väike labor ja see on kuidagi.. mõnus. Usun igasse kapslisse ja patsutan igat potsikut sõbralikult, et see suri-muri mind ikka tublisti aitaks.

Juuli

Tervitus!
Uskumatu kuumalaine on mind ära nülinud. Paha siga--sada viga, see ütelus käib 100% minu kohta. Kui oli külm, siis vingusin. Nüüd on palav ja jälle mulle ei sobi.
Haiglast olen juba ammu tagasi. Umbes nädalajagu oli nö haiglast taastumise aeg. Sealne elu-olu halvab mind alati nii vaimselt kui füüsiliselt. Haiglale järgneval teisel nädalal tundin ennast peaaegu hästi.. ja siis tuli see kuumus, mis mu maha niitis. Peaksin ennast kasvõi väevõimuga rohkem liikuma sundima, sest vähene liikumine on täpselt samamoodi halb, kui liigne pingutus. Kusagil on õhkõrn piir, millel tuleb osata püsida. Seda ma siis iga päev kompan ja otsin. Tapva palavusega pole see just väga kerge. Kuna ma ise ei suuda aknaid avada ega sulgeda, siis käisid Heli ja ema kordamööda siin "kliimaseadet" mängimas. Üsna tobe, et ka kõige lihtsamad asjad käivad mul üle jõu ja aina peab kellegi abi paluma. Aga nii on ja siinkohal ei jagu mul küllalt sõnu, et kiita ja tänada oma sõpru.
Haiglast sain kaasa hulga mõtlemisainet. Ei tahaks veel oma hulkuvat arutelu siinkohal kirja panna. Kui mul midagi konkreetsemaks muutub, siis räägin pikemalt. Tartusse kliinikusse tagasi lähen septembri alguses, siis vaatab edasi, mis teha annab. Selleks ajaks on ka möödas see pool aastat operatsioonist, mil siirdatud tüvirakud võiksid hakata oma tööd tegema.
Praeguseks aga kõik. Kuna erilisi uudiseid pole, rabavaid sündmusi kahjuks kah mitte, siis nii seekord ka jääb. Ilusat suve jätku sulle ja ole siis hea ning söö hästi palju värskeid marju ja juurikaid. Söö mustikaid. Söö hästi hästi palju mustikaid. Lae oma patareid täis! Varsti vingume jälle, et külm ja paha. :)

ps. Aitäh hr. Rüütel´ile helde abi eest! Saan nüüd ilma igasuguste süümekateta tellida uue portsu toidulisandeid ja muud hädavajalikku mudru. Ma siin juba vaagisin hirmuga,et äkki peaks siiski mõnest pulbrist loobuma. Aitäh Sulle! Ükspäev, kui Sul kuidagi eriliselt hästi läheb, siis tea, et "see on Sulle selle eest." :))
tervitustega ja sama sooviga kõikidele sõpradele
kairit

Tervitused! Pole ammu siia kirjutanud. Oleks mul midagi kirjutamisväärset, küll ma siis ka sagedamini postitusi teeks. Vana jutt, onju?
Aeg lihtsalt läheb. Oluliste muutusteta. Ma ei ole veel aru saanud, et tunneksin ennast märkimisväärselt paremini või halvemini. See on ju hea. Muidugi on hea!
Kui aus olla, siis tegelikult on mõnel päeval eriliselt nadi olla. See ehmatab, teeb tuju halvaks ja on mõistagi hirmutav. Ma olen siis vastik kaaslane kõigi jaoks. Õnneks järgnevad langustele ka nö paremad päevad, kus kõik stabiliseerub ja virisemiseks pole põhjust. Ei olegi aru saanud, millest need langused põhjustatud on.

Kõige halvemad on hommikud. Ikka veel, igal hommikul kui ärkan, tunnen siirast pettumust, et see kõik polegi olnud uni. Kõik toimub päriselt. See hämmastab mind endiselt. Vahel tekitab see piisavalt suure masenduse nii, et ei tahagi üles tõusta. Lööks kõigele käega ja kogu lugu. Aga vat siis lööb trots välja ning ikka vean ennast kööki, et oma igapäevane vitamiinikokteil valmis segada.
Mul on päevamenüüs 3 erinevat kokteili. Üks nendest on nö maksimum annus erinevatest vitamiinidest ja mineraalidest ja tont-teab millest veel. Pulbrid saadab mulle Tiiu. Meie kaubandusvõrgust analooge saada pole võimalik. Ja ilmselt ei ole ma ka piisavalt maksujõuline, et neid osta. Ühes kuus kuluks mul toidulisanditele keskmiselt 5 tuhat krooni. Kuid usun, et asi on ka seda väärt. Vitamiinikokteil koosneb seitsmest erinevast pulbrist. Muuhulgas ka Spirulina pulber. See on peaaegu mustjas tolm, mis haiseb nagu.. ..(piip) ja ilmselt ka maitseb nagu..... (piip) Spirulina värvib kokteili „kenasti” mädasoo-roheliseks ja kogu see asi näeb kokku üsna jõle välja. Selline Shrek´i jook. Õnneks on kokteili maitse kokkuvõttes talutav. Selge on see, et ma ei suudaks iial nii täiuslikult toituda, et kogu seda vajaliku portsu vitamiine-mineraale toidust kätte saada, mida saan kokteilist.
Lisaks joon päevas kaks proteiinikokteili. Kunagi sai konsulteeritud Otiga, kes sobivad pulbrid välja valida aitas. Pluss kreatiinipulber. Hurmi siis neid mulle Fitnessi poes toob. Tõsi küll, eks need on mõeldud peamiselt tugeva koormusega sportlastele, kuid kuna pulbrist valmistatava joogi ülesanne on taastada lihased peale koormust, anda neile nö lisatoitu, siis on see kraam mulle igati sobiv. Kuna suur osa lihastest on atrofeerunud, siis peavad kogu töö ära tegema vaid väike osa veeltoimivatest lihastest. Seega saavad need mitmekordse koormuse ka kõige pisema liigutuse puhul. Ja mõistagi vajavad nad siis taastumiseks ka lisatoitu. Nii ma siis loodangi, et proteiinikokteilid on olnud suureks abiks minu olematutele lihastele.

Pealegi ei saaks öelda, et ma väga spordikauge oleksin. Tugitooli-sportlane olen kohe kindlasti. Või õigemini diivani-sportlane. Nimelt jäin ma viimati jalgpalliülekannet vaadates lihtsalt diivanile magama. Vat nii „põnev” oli. Aga ma vähemalt üritasin...
On veel 3 sööki-jooki, millest ma kuidagi üle ega ümber ei saa. Nimelt Bitteri šokolaad, mandlid ja Borjomi mineraalvesi. See on nagu minu "püha Kolmainsus." Need kolma asja peavad mul alati käepärast olema.
Borjomi on lihtsalt imetlusväärselt hea ja kasulik vesi. Looduslik mineraalide kokteil, millest mul iial küll ei saa. Lisaks on Borjomi äärmiselt aluseline ning seega absoluutselt tervislik igaühe jaoks. Kindlasti oled sa tagumistel aegadel kuulnud-lugenud erinevatest teooriatest aluselise dieedi ja aluseliste jookide kohta. Propageeritakse erinevaid tilkasid, mida joogivette lisada, et see nö aluselisem oleks jne. Olen lugenud üsna suurel hulgal erinevat infot PH tasakaalu kohta nii internetist kui raamatutest. Jah, eks seal on omajagu tõetera sees. Mõistagi tasub sellesse teooriasse suhtuda ettevaatlikult ja läbimõeldult ning mitte üleliia vaimustusse sattuda. Aga....Siinkohal jäingi mõttesse, et milleks osta ropu raha eest pudelike puhast keemiat, et seda siis oma joogivette tilgutada ning sel viisil organismi liighappelisust vähendada. KUI on olemas absoluutselt looduslik vesi, mis on nii aluseline, et PH indikaator-riba värvus tumesiniseks, kui väikese katse tegin. Tõsi, kui mitmeid kuid tagasi Borjomi jooma hakkasin, siis oli selle maitse esialgu pehmelt öeldes võõrastav. Esimene lonks tundus nagu suutäis basseinivett. Kuid üllatuseks harjus sellega ülikähku ja väga ruttu ei pannud ma vee maitset enam tähelegi. Täna võin kinnitada, et see on lausa väga hea!
Kokkuvõttes ei tule igapäevane Borjomi ostmine sugugi odav, kuid määrav on see, et kraam on naturaalne, mineraalid on selles „looduse poolt lisatud,” mitte hiljem keemiliselt täiendatud, nagu enamike „allikavee” pudelijookide puhul. Ja samuti mul on hea meel teha pisuke panus Gruusia majanduse edendamiseks, muul viisil ma seda ei saa, küll aga ostes Borjomi`t. Peale Gruusia-Vene sõda keelas venemaa Borjomi sisseostmise. Võib ainult aimata, milline majanduslik löök see Gruusiale oli. Aga samas- eks venelased ise teavad, kui oma inimesed nii heast kraamist ilma jätavad. Näed, siin on nende koduleht http://www.borjomi.ge/ee/
Eriliselt armas, et seda on võimalik lugeda ka eesti keeles. Kui paljud tootjad suvatsevad oma kodulehele panna eestikeelse tõlke? Mis vägev turg me ikka oleme... Või mitmel Eesti tootjal on kodulehe tõlge gruusia keelde? Pigem näitab kodulehe eestikleelne lugemisvõimalusasi nende poolehoidu meie suhtes. Ja see on üliarmas. Ma ütleks, et lausa nunnu!

Paar päeva tagasi arvutasin, et minu operatsioonist Saksamaal on möödumas neljas kuu. Lohutan ennast teadmisega, et paljudel juhtudel on tulemused hakanud ennast ilmutama peale poole aasta möödumist. Ma ootan endiselt. Ma ei tea ega kujuta ette, mis moodi või kuidas see avalduma peaks. Samas on vägev ka see, kui tänu opile sai progressi lihtsalt aeglustatud. See on suur asi! Siinkohal veelkord suured aitähid teile abi eest! Ei oska seda keegi ennustada ega kohvipaksult lugeda, kuidas ja milline oleks mu seisund siis, kui ma EI oleks tüvirakusiirdamisele saanud minna.
Kindlasti on oma roll ka IvIg ravil, mida Tartus saanud olen. Juuni viimasel päeval lähen jälle haiglasse järjekordse Ig järele.. See tuleb raske nädal seal. Eelmised korrad on näidanud, et mul läheb peale haiglat üsna pikk aeg, et ennast uuesti nö „taastada” endisesse olekusse. Mu olematud veenid lihtsalt ei talu kanüüle ja no tee mis sa tahad- see on valus, vastik, kurnav, vaevav ja sada muud väkk-väkk-asja veel. Mul on nendest õdedest seal tõsiselt kahju, et nad sellist hullu vaeva peavad minuga nägema, et mulle kanüül sisse saada. Minul on vastik ja neil on samuti paha. Aga- kes kannatab, see kaua elab! :))))
Ole siis tubli ja terve. Ole rõõmus selle üle, mida sa teed ja mida teha saad. Ära lükka asju tulevikku. (See käib ka puhkuse kohta.) Ja kui sa midagi teha ei viitsi, siis mõtle selle peale, kui vahva on see, et sa SAAD teha ja tegutseda. Tead, ma oleks maru õnnelik, kui suudaks ise oma mööblilt kasvõi tolmugi pühkida. Ja kui sa ikka tõesti ei viitsi, vot siis ära tee-väike logelemine kulub sulle ära küll.
tervitustega
kairit

Mai

On jah juba Mai. Õigupoolest mai lõpp. Võiksin alustada antud postitust täpselt samade sõnadega, millega alustasin eelmist, aprilli sissekannet.
Sageli mõtlen, et no midagi ikka peaks siia kirjutama.. et kuidas siis lihtsalt ei kirjuta? kuid täpselt nii need asjad on, et teemakohast uut ja huvitavat pole.

Mul ei ole paremaks läinud. Mitte grammigi. Vahel tahaks käega lüüa. Natuke siiber on sellest kõigest. (see oli nüüd hästi tagasihoidlikult ja viisakalt öeldud)

Kõigele lisaks tekivad igasugused ettenägematud olmeprobleemid. Nimelt ei sobi paljud olemasolevad kodused tingimused mulle enam kuigi hästi ja täiesti jaburaid asju tuleb ümber teha või sobivaks kohandada. Lihtne näide- pidin köögi sahtliboksi välja vahetama, sest ma ei suutnud sahtleid enam lahti tõmmata. Aga lusikat tahaks sahtlist kätte saada küll. Ja eks seal sahtlites on muidki vajalike asju. Lähitulevikus pean ilmselt ümber vahetama segistid- praegused, tegelikult täiesti normaalsed segistikangid, on muutunud mulle piisavalt ebamugavaks ja on tobe raisata nii palju liigset energiat lihtsalt sellepärast, et tahad kraanist vee jooksma saada.

Noh ja nii edasi, igasugused tavalised asjad on muutunud mulle ebasobivaiks. Isegi külmikust asjade kättesaamine on takistus ja see tuleks teistsuguse vastu vahetada. Ideaalmaailmas poleks ju probleemi- muudkui ümber vahetada ja kohandada. Paraku takerdub see reaalelus peamiselt selle taha, et iga paganama vidin maksab ja mitte vähe. Teiseks aga see, et kas ja kui palju on sellisel elu-olu ümbertegemisel mõtet? Niisiis olen seni püüdnud iga liigutuse vääääga hoolega läbi mõelda ning olen lasknud ümber teha ainult sellised asjad, milleta ma üldse hakkama ei saaks. Õnneks on üht-teist siiski tehtud ja kodus tunnen ennast päris hästi. Kodunt väljas aga vastupidi. Äärmiselt ebakindlalt.

Aga muidu.. kõik inimesed mu ümber on lihtsalt imearmsad, sõbrad täiesti vapustavad, pere- kangelaslik. Mina ise vist olen ainus, kes enam nii "tore-tubli-roosa ja rõõmus" ei jaksa olla. Kuid ehk on ka see mööduv nähtus. Muidugi on! :)



PS. tänud kõigile, kes on kirjutanud. Siinkohal vabandan nende ees, kellele pole veel vastanud. Sobival hetkel teen seda kindlasti.

Aprill

See kuu on nüüd kuidagi nii möödunud, et kirjutada pole olnud eriti millestki. Kui ikka midagi ei toimu, (antud teemal) siis ei toimu. Olen ise seda meelt, et hoian seda kirjutamist siin antud teemas kinni ning sügavalt iskilike asju mu käsi trükkima ei tõuse.:)
Hiljuti jõudsime ühe oma armsa sõbra Ansaga vesteldes järeldusele, et kunagi, (selles eelmises- "terves" elus) oli nii, et kui me hommikul suhtlesime, oli rääkida oi-oi kui palju! Minu elukene oli kirev kui kuke sabasuled, iga tund tõi midagi uut ja vägevat. Kogu aeg toimus midagi. Ma elasin nagu kümmet elu korraga- nii palju oli teha ja nii palju toimus. Ning kui sama päeva õhtul uuesti rääkisime, oli vahepeal jälle nii palju toimunud, et juttu jätkus tundideks.
Nüüd aga möödub nädal või paar ja minul pole midagi "uut ja huvitavat," millest rääkida. No mis ma ikka jutustan, kuidas ma mitte midagi põnevat ei korralda ega korda saada... Aga ära saa valesti aru- mul ei ole igav! Mul pole kunagi igav.

Eelmise nädala veetsin Tartus haiglas. See oli plaaniline ja minu ainus eesmärk oli saada teatav ravi. (IvIg) Tegemist on ühe toreda ja hea plögaga, mida tilgutiga veeni siristatakse. Mõte siis selles, et maailmapraktika meditsiinis on näidanud, et juhul KUI on ALS diagnoosiga eksitud, siis vägagi sarnane (mõnikord lausa äravahetamiseni sarnane) diagnoos peaks sellele ravimile positiivselt reageerima. Kuna eelmine kord novembris leidsid sealsed arstid ühe uuringu tulemusena vihje, mis viitab ka teisele diagnoosile, siis otsustati igaks sajaks juhuks ravimit proovida. See on õhkõrn lootus. Aga ma olen neile selle võimaluse eest hästi tänulik. Samuti on see ainus võimalus nö kontrollida, kas ma reageerin ravile või mitte. Muud varianti lihtsalt pole.
Nii ma siis vedelesin terve nädala iga päev 5 tundi voodis ja "tilkusin." Õnneks sattusid palatisse ääretult vahvad kaks naist, kes selle nädala mõnusalt mööda aitasid saata.

Üks prouadest on olnud ilma selge diagnoosita juba 30 aastat. Kas sa kujutad ette? Ise ta enam ei kõnni juba ammu, kuid ometi pole ta saanud ravi, sest kuidas sa ikka ravid, kui ei teagi, MIDA ravida. Ja nii ta siis käibki ühes haiglast teise, lootuses, et ehk kusagil keegi oskab teda aidata. Kunagi oli ta isegi Moskvas uuringutel, samuti tulemusteta. Arvati, et vist midagi geneetilist, kuid nüüd Tartus arstid hakkasid selles kahtlema. Eks ma kuulen edaspidi, kuidas tal läks. Deem- ma ei kujutaks ettegi- 30 aastat olla haige, jääda järjest haigemaks ja teada, et sind ei osata aidata... Ega asjata öelda, et neuroloogilised haigused on absoluutselt kõige raskemad diagnoosida. Inimese närvisüsteem on selles valdkonnas siiski veel üsna tume maa... justnagu teatakse palju ja ometi samas mitte midagi.
Teine palatikaaslane aga on nähtus omaette! Õiget nime kasutamata nimetan teda siin Ika´ks. Ta haigestus sõna otseses mõttes päevapealt. Sügisel, 8 kuud tagasi. Nädalaga muutus Ika üle keha absoluutselt tundetuks. Lihtsalt. Ta ei tunne ei külma ei kuuma, ei seda, kui ta midagi katsub ega seda, kui keegi teda puudutab. Ta ei saa kõndides aru, kas tal on jalg juba maas või ei ole. Ta ei tea, kui ta istuda tahab, kas ta ON juba istunud või ei, sest ta ei tunne tooli. Ta võib omale naela jalga astuda, ilma, et ta seda teaks. Mina ei suuda kogu oma lennuka fantaasiaga kah ennast tema olukorda panna. Oht on sõna otseses mõttes igal sammul. Ta ei tea, kas ta peseb ennast dušši all 70kraadise veega ja põletab ennast ära või on vesi jääkülm... Ta võib kogemata juua pea keevat kohvi, sest ta ei tunne temperatuuri. Ta ei saa süües aru, kas ta on juba toidu alla neelanud või mitte, sest ta ei tunne sööki oma suus. Iga suutäis tähendab reaalset lämbumisohtu. On sulle tehtud hambaarsti juures tuimestus-süsti? Vohh- täpselt nii on ta üle keha. Uskumatu! Sealne füsioterapeut mainis, et ta pole oma 22 aastase tööstaazi jooksul midagi sarnast näinud.
Ehk leiavad arstid uuringute tulemusena midagi, mis teda aitaks. Ma väga väga loodan seda!
Mis mind eriliselt hämmastas, oli aga see, et kui Ika sügisel arsti juurde pöördus, siis saadeti ta alustuseks joonelt psühhiaatria haiglasse ravile! "Hullarisse," kuueks nädalaks.. et.. mis mõttes?! Mõtleb ise omale probleeme välja? Kujutab ette, et ta ei tunne? Ma ei mõista seda. 6 nädalat mõttetuid ravimeid... ja aina hullemaks tal läks. Nüüd siis vähemalt oli näha, et temasse hakati nö "tõsisemalt" suhtuma ja vaevuti rohkem uuringuid tegema. Aga esimene asi ikka- "hull!"

Miks arst ei võiks kohe oma patsienti täie tõsidusega süveneda? Miks ikka arvatakse, et kui esimese kahe tavauuringuga kohe midagi ei selgu, siis järelikult "kujutab ette" ja vajab psüühilist ravi? Miks peab haigus ikka eriliselt halvaks arenema enne, kui sellesse põhjalikumalt süveneda tahetakse? Ka minu esimene raviarst Pärnu haiglas, Dr H.P, oskas mulle ainsa asjana soovitada- pöörduda psühhiaatri poole..
Olgu, olen nõus, et väga paljud haigused võivad olla tingitud psüühikast. Aga kas arst ei võiks osata tahta vahet teha? Ma muidugi ei pretendeeri siin mingile "absoluutsele tõele," ma ei tea näiteks Ika haiguse kõiki detaile jne. Seega võin ma praegu arstile ülekohut teha. AGA mulle tundus, et Ika raviarst polnud selle 8 kuu jooksul Ikaga rohkem suhelnud, kui mõni minut, sest arst kordas järjekindlalt, et "te olete meil ju selline depressiivne" "Noh, te ju selline kuidagi õnnetu olekuga..." Vabandage nüüd minu sõnakasutust aga- minge pekki, ausõna! Rõõmsameelsemat ja lõbusamat inimest, kui Ika, annab otsida! Optimistlik ja klaari mõtlemisega, väga lahe vestluskaaslane, kellega terve selle nädala sai koos südamest naerdud. Ja mida üks arst siis ootab? Et oma haigusest rääkides püsiks patsiendil loll ja õnnelik naeratus näos? Tõttöelda ma isegi ei imestaks, kui arsti pideva sisenduse tagajärjel- te olete ju selline hale ja õnnetu- lõpuks inimene muutubki haledaks ja depressiivseks.
Igaljuhul möödus minu seekordne haiglanädal kiirelt ja hästi. Üllatusin seal nii mõnegi asja puhul- peamiselt hämmastas mind suhtumine patsientidesse. Seda oli seinast seina, just hooldajate puhul. On täiesti imelisi ja tõeliselt kiiduväärt hooldajaid, kes vääriks kindlasti kirurgipalka, on kahjuks ka iroonilisi ja lausa vastiku suhtumisega töötajaid. (see teine palatikaaslane oma 30ne aastase patsiendistaaziga vajas toimetulekuks pidevat hooldust) Kuna ta ise oli muutunud kõigega leppivaks ega seisa eriti oma õiguste eest, siis ei pidanud minu õiglustunne paar korda enam vastu ning olin sunnitud nö "sõna võtma." Kahju, et vahel tundus karm väljaütlemine ja kuri hääl olevat ainus viis, et mõne hooldaja suhtumist muuta. Siit ka järeldus- enda eest peab seisma ja kui vaja, tuleb seista ka selle eest, kes seda ise enam teha ei jaksa.
Üldiselt aga on seal haiglas ja seal osakonnas haruldaselt tore personal! Üks-kaks tõrvatilka meepotis ei riku alati kogu "pilti." Nende töö on uskumatult raske nii füüsiliselt kui vaimselt. Ainult erilised inimesed suudavad sellist tööd hästi teha. Ja erilisi inimesi seal osakonnas leidub uhkesti!
Mina olen kodus tagasi. Ootan endiselt mingit märki paranemisest. Seni kahjuks- ei midagi. Aga küll see juhtub.
Nägin haiglas taas inimesi, kes on haigeks jäänud tont-teab miks, keegi ei tea millest.. üks hullem olukord kui teine. Ja keegi ei oska öelda, mis põhjustel sellised asjad inimestega juhtuvad. Närvid on müstika, mis on endiselt lõpuni uurimata. Inimorganism on terviklik ja kui miski traumeerib su närve, siis ei või iial teada, millega asi päädib. Aina sagedamini peavad arstid tegelema veidrate olematute diagnoosidega, mida veel ehk ei tuntagi. Miks see nii on? Miski on siin ilmapääl nii muutunud, et sellised asjad aina sagenevad. Kas meie söök on muutumas mürgiks? Keskkond üldiselt? Kemikaalid, toksiinid mida meil ei õnnestu vältida? Inimese organismil on mingi piir, kui palju ta suudab seda jama vastu võtta ja kahjutuks teha?
Või on süüdi ka tagumise aja uus "ellusuhtumine" mida meile koolitatakse ja õpetatakse- sa jõuad rohkem, pinguta, pinguta üle, kui enam ei jõua siis jõuad veel, anna tuld, pressi ja sunni ennast, veeeel! Sa pole väsinud- pinguta.... saavuta, saavuta rohkem ja veel.... Kas see on ikka päris õige? Kas inimene enam annabki endale aru, kui piir on käes, kust maalt enam üle punnitada ei tohiks? Kas nii väga kardetakse olla "ebaõnnestunud" kui järjekordne saavutus jääb tegemata? Ja pingutataksegi üle. Ning kusagil teebki üks väike närvike või neuron "plõnnnnnn" ja katkeb, ahel on rikutud ja tulemused ettenägematud.
Ma siis praegu soovingi Sulle, et ..ära ennast läbi põleta:) tegelikult on elu ja elamine üks ütlemata vahva asi, kui seda ise üle võlli vales suunas ei keera. Tee neid asju, mida sa teha tahad. Ja ära hakka otsima vabandusi, miks sa ei saa neid asju teha!
kairit

Läänerindel muutusteta

Eile möödus kuu operatsioonist. Ma ei saa veel öelda, et tunneksin mingeid muutusi ühes või teises suunas. Ja tegelikult on see hea. Sest progress võiks olla justnimelt mõlemas suunas- halvemaks ja paremaks. Kui asi on nö paigal, järelikult on väga hea. Teine võimalus on, et võimalikud muutused (mõlemas suunas) on lihtsalt minu jaoks veel märkamatult väikesed.
Esimestel aastatel arenes asi halvemuse poole äärmiselt aeglaselt ja pea märkamatult. Muutused olid tuvastatavad alles kuude lõikes. Näiteks, kui eelmise aasta märtsis panin ma veel ise oma elutoa tapeeti, turnisin redelil ja värvisin toaust, siis viis kuud hiljem, augustis, oli mul tõsiseid probleeme treppidega, grimmitöö tegemisel sain läbi häda töövahendeid käes hoitud. Igapäevased tegemised olid tõsiselt häiritud ja osaliselt võimatud. Veel kolm kuud edasi, novembris, oli trepist ülesminek võimatu, kirjutusvahendi käeshoidmine võimatu, kuid kõndida näiteks kilomeeter oli raske kuid võimalik. Alates jaanuari kolmandast nädalast toimus aga äkiline tagasilangus, uskumatult kiire, hirmutav ja shokeeriv.
Ma ei tea (õnneks) kas ja kui kiiresti oleks asi hullemaks läinud, kui ma ei oleks sõitnud tüvirakusiirdamisele Saksamaale. Praegu saan vaid öelda, et mulle tundub nagu oleks halvenamine peale seda stopanud. Loodan, et ma ei eksi. Aeg näitab.
Varsti 19. aprillil, lähen uuesti haiglasse. Tartusse. Näis, mis seal saama hakkab. Suure tõenäosusega tembeldatakse mind muuhulgas napakaks, omavolilise omaalgatusliku operatsioonil käimise pärast. :))Aga.. oli mul siis muid valikuid?

Eilne päev läheb aga ajalukku seoses Poola lennukatastroofiga. Ko-hu-tav! Sellist hävingut ei suutnud omal ajal isegi Stalin korraldada- hävitada korraga kogu Poola armee juhtfiguurid, kõikide väeliikide ülemad, riigi tippjuhtkond, pluss riigi president abikaasaga. Tundub võimatuna! Uskumatu- aga tõsi.
Kas kujutad ette, kui selline asi oleks juhtunud näiteks meie riigiga? Kuigi- meie riigipead ei suudaks vist iial niipalju ühel meelel olla, et nõustuksid sellises hulgas koos ühes lennukis lendama.