teisipäev, 2. november 2010

Kus on, sinna tuleb juurde

Seda lauset kasutatakse enamasti näiteks raha ja vara kohta. Või siis seltskonna kohta. Seal kus juba on, sinna tuleb alati lisa. Ja õige on. Minule tundub, et see lause käib ka jamade kohta. Et kus juba ON halvasti, seal läheb mängleva kergusega veel halvemaks. Minul pole selleks vaja mingeid erilisi pingutusi teha, et asjad täiesti hulluks läheksid. Piisas ühest murdosa-sekundist, kus ma lihtsalt unustasin ennast ja järgmisel hetkel olin ma kukkunud nii halvasti, et kiirabi kutsumine oli vältimatu. (see juhtus 15.oktoober kodus) Juba kukkumise hetkel jõudis peast läbi lennata mõte, et no SEDA polnud nüüd küll vaja. Mul oli samaaegselt ekstreemselt valus, äärmiselt kurb pluss suur hirm. Kõik korraga ja rohkem kah.
Kiirabibrigaad oli väga vahva ja tubli. Panid jalale ajutise lahase ja viisid mu pikema jututa haiglasse. Aga arst, kes mind haiglas nö vastu võttis... praegu ajab lausa naerma, kuid seal kohal olles oleks tahtnud mitu korda kõva häälega küsida, et kas te teete nalja või????

Sa ju tunned mind ning tead, et on väga vähe asju või olukordi, mis mind nö sõnatuks või nõutuks teevad. Vot just sõnatu olin ma enamuse ajast, mil haiglas erakorralisena viibisin. Nii, et kogemuse võrra rikkam olen ma küll.
Probleem oli minu pahkluus või hüppeliigeses. Ei teadnud, kas suutsin kukkuda omale luumurru või pääsen kergema vigastusega. Valu oli igatahes metsik. Hirm ka, kuna ma ei teadnud ega osanud mõelda, kuidas paraneb niigi äärmiselt halvas seisundis lihas, mida selline lisavigastus mulle üldse tähendab jne. Suur teadmatus eelkõige. Selge see, et tervel inimesel on taolise trauma tagajärjed teistsugused nagu ka paranemine. Lõppude lõpuks ma ei tea, kas terve inimene üldse saabki nii lollakalt kukkuda. Enda kohta ei osanud tol hetkel midagi tarka arvata. Ainus millest ma selgelt aru sain oli see, et nüüd ei saa ma üldse kõndida ja vot see mõte oli õudne. Pluss siis jube valu millele leevendust polnud.

Arst, kes meid haiglas vastu võttis, tundus esimesel kolmel sekundil arukas. See oli siis, kui ta ennast tutvustas. Edasi läks nagu absurdikomöödias. Tegemist oli dändilikult hea välimusega meesarstiga, kes ilmselt kujutas ennast ette mõne meditsiiniseriaali kõiketeadva ülivaimuka peategelasena. Arst, kes puhtjuhuslikult on sunnitud mingis lollakas väikelinna haiglas tööd tegema, kuigi ometi on ta ju niiiiii lahe andekas ja mõnuz meez. Kogu tema kõnemaneer ja suhtlemine meenutas pigem kehva stsenaariumiga meditsiiniparoodiat. Selline....semutsev killurebimine. Fakti, et ta tegelikult ikkagi siin haiglas EI tööta, vaid on „ikkagi mujalt,” korrutas ta vähemalt seitse korda. Ma ei mõistnud, mis paganama vahet sellel on ja miks ta ise seda nii oluliseks pidas? . Et ma ikka täpselt saaks aru, et tegemist pole „mingi niisama” arstiga? Ei taipa. Mujalt siis mujalt, ole kust tahad. Võta mu valu vähemaks, ütle , mis ma tegema pean, aita mind- muud ma kiirabisse minnes arstilt ei ootagi.

Alustuseks üllatas ta (arst) mind sellega, et jättis mu koos raamiga koridori lõppu ootama. Küsis, mis värk on ja teatas siis, et ega tema enne ei tee midagi, kui on süüa saanud. Et kõigepealt läheb ta linna poodi (!!!) omale jogurtit ostma, siis sööb rahulikult lõunat ja eks siis vaatame mis minu jalaga saab.
Tõttöelda olin ma nii hämmeldunud, et ei taibanud möö ega mää kosta. Tegelikult ma arvasin, et ta teeb nalja selle linnamineku jutuga. Pluss kannatasin hambad ristis roppu valu ja arsti jogurtimonoloog tundus pehmelt öeldes täiesti kohatuna. Lootsin, et ehk tuuakse mulle vähemalt mingi külmakott jala peale vms. Rumalalt lootsin, muidugi. Ei mingit külma. Esimese külma asja sain jalale, kui ligi 3 tundi hiljem koju tagasi sain.

Aga nii mu arstionu siis linna läks. Jogurtit ostma. Ja nii ma sinna koridori raamile pikali jäin ootama kedagi, kes midagi asjaliku ütleks või teeks. Anto oli täpselt sama üllatunud või isegi rohkem. Ta oli mu kukkumisest piisavalt shokis, siis boonusena veel jogurtinäljas kiirabiarst.... seda kokku oli rohkem, kui ta mõista oleks suutnud. Ja nii me mõlemad vait olime ja vaikuses pilke vahetasime. Ja ootasime. Kuni arst poes käib. :)))
Ootaja aeg on alati pikk. Erti, kui on valu, teadmatus, hirm jne. Sellepärast ma ei tea, kui pikalt me seal koridoris olime olnud, kui meid märkas üks vanem tohtrihärra, kes nähes ajutist lahast mu jalal, küsis, kas pilt on juba tehtud. Tänu talle läks asi siis liikuma ja mingi aja möödudes sain lõpuks röndgenisse. Seal selgus ilus uudis- luu on terve. Tore!
Edasi kärutati meid nö jälgimispalatisse arsti ootama. Ja me ootasime. Lohutasin ennast, et õnneks on haapsalu väike linn ja poed pole kaugel, liiklusummikuid meil ka pole ja... poejärjekorrad pole samuti märkimisväärsed. Igaljuhul olime kindlad, et ükskord tuleb see arst tagasi niikuiniiii!

Jälgimispalatis saime shokeeriva etenduse ühe noore meediku poolt. Seal oli üks patsient (vanem proua) kes palus väljakäiku. Ta oli lamaja ja ilmselt soovis abi Wcssse minekul vms. Hetkegi raiskamata hakkas noor meedikupreili sõna otseses mõttes räuskama. Ilma sissejuhatuseta. Et mida mammi nüüd omale õige ette kujutab ja ei tea kuidas peaks tema mammi nüüd vetsu viima ja kannatada tuleb issandjumalküll ja nagu tal muud teha poleks ja kannatada tuleb no missasja siis ta nüüd arvab, et muudkui tahad pissile ja peabki kohe saama vä....see sõim käis kaua ja valjult. Kui mammi koos voodiga lõpuks välja kärutati ja kraaksuv noor meedik (blond ja imelikult lühikeseks näritud soenguga) toast kadus, olime me Antoga mõlemad paar sekundit vait ja ütlesime siis ühest suust. „Us-ku-ma-tu!!” Sama näitsik oli teinud mulle röndgeni ja seal käitus ta küll väga inimlikult. Ei tea, miks ta vahepeal digimuutus selliseks jäledaks limukaks.

Mingi aja möödudes kärutati mind lõpuks vastuvõtu tuppa ja lootus haigemajast abi saada oli lähedal. Ma ei tihka pikemalt kommenteerida selle edeva meestohtri (kelle kõht oli ilmselt jogurtist kenasti täis söödud) vääratusi. See kõik oli natuke liiga ebareaalne ja pealegi oli mul pidevalt kohutav valu, nii, et äkki ma ka nägin ja tajusin asju veidi hullemini, kui see tegelikult oli.. Võibolla mõnes teises olukorras oleks selline edev „kildu loopiv” lakkamatult vatrav, endast patrav ja ülifamiliaarne tohter igati sobilik. Tol hetkel seal tundus see totaalse ebaõnnena. Mõtlesin vaikselt, et tooge mulle üks päris arst, palun!
Luumurdu mul polnud ja arsti sõnul on mul hüppeliiges katki (mida iganes see ka ei tähendaks) ja jalg pakiti lahasesse. Kui tohtrihärra küsis minult põhidiagnoosi, siis asus ta seda kommenteerima avaldades siirast imestust- „ohh, aga kas te olete siis ikka veel täie mõistuse juures või?! Selle haiguse puhul peaks ju mõistus ka ära keerama. Olete te ikka normaalne või? Kindel jah?”
Krt küll, kui sa oled nii sooda ja asjast ei tea midagi, siis ole parem vait ja ära kommenteeri. See arst ei peagi udutäpselt teadma neuroloogilistest diagnoosidest, tema kommentaarid olid täiesti üleliigsed ja kohatud, MIKS ta siis targutab oma lokkava rumalusega? Ütlesin talle otse, et tundub, et tal pole antud diagnoosi kohta teadmisi nii, et ärgu parem kommenteerigu.. aga loomulikult jahvatas arst oma täiesti rumalaid tarkusi edasi. Muuhulgas endiselt pidevalt rõhutades, et ta ikka pole selle haigla arst vaid on mujalt. (sest äkki ma muidu unustan ära, et ta siit linnast pole) Asja krooniks arvas ta, et ma peaksin paariks päevaks haiglasse sisse jääma sest „kindlasti tahab mu perekond minust puhata.” Ahsooo!!??

Kulla arstionu! Te näete tõepoolest väga atraktiivne välja ja kui ma oleksin nö eelmine mina , terve mina, siis ma vaataksin ilmselt lähemalt, kui huvitav mees te õigupoolest ka olete. Ilmselt suhtuksin ma teie kekutamisesse sama mõõdupuuga. Aga see oleks ka kõik. Teil ei ole mingit õigust teha napakaid märkuseid ja põhjendamatult lolle ettepanekuid patsiendile. Õppige analüüsima situatsiooni ja otsustage siis, kuidas erinevates olukordades patsientidega suhelda. Ma ei ole näinud nii ajuvaba suhtumisega arsti, kui teie. Nii rumalate ja taktitundetute märkuste peale annab ikka tulla, teie aga pildusite neid suust nagu kuldmune. Järjest. Enesesäästmiseks ei hakka ma kõiki neid siin üles kirjutama. Minul oleks neid piinlik kirjutada, teil polnud häbi neid välja öelda. Ma ei tea, võibolla tõesti oleks mõni viiekümnendates aastates vaba ja vallaline daam, kes pisimurega teie vastuvõtule satub, meelitatud teie taktitutest naljadest ja sädistamisest. Võibolla avaldaks teile kiitustki, et nii tore nägus ja jutukas mees! Mina tulin kiirabiga haiglasse selleks, et kiiret abi saada, mitte vaatama eneseimetlejast tohtri monoetendust.
Siinkohal luban ma taas, et kui ma kunagi uuesti kõndima hakkan, siis tulen ja otsin teid üles, (te olete selles nimekirjas kohal nr 3) et öelda kui võrdne võrdsele, mida ma teist, kui arstist arvan. Seal, sel päeval oli mu ainus mure ropp valu ja hirm ning omamoodi oli see teie õnn, et ma muudele asjadele keskenduda ei suutnud.

Umbes peale 3e tundi saime kiirabist koju tagasi, hüppeliiges lahases.
Täna on sellest juba jupp aega möödas. Jalg on endiselt lahases. Liikuda ma ei saa ja ma ei kujuta ettegi, et peaksin suutma ühel päeval uuesti püsti tõusta. Need nädalad pidevat mittekõndimist mõjuvad kohutavalt halvasti ja kukkumine oli absoluutselt viimane asi, mida mul vaja oli. Ma ei tea, kas ja kuidas sellest välja tulen. Ja ma ei hakka siinkohal sulle mingit vaprat mängimagi.
Samuti võtan seda rohtu, millest eelmine kord kirjutasin. Kahjuks ei saa väita, et mul pole kõrvalmõjusid. On ikka küll. Esialgu on need tagasihoidlikud- paar tundi peale rohu võtmist ajab tugevalt iiveldama ja on kuidagi täiesti teistmoodi väga paha olla. Ma ei oska seda tunnet millegiga võrrelda, sest see ei sarnane millegile varemkogetule. See on sedamoodi halb, et paigal olla ei saa ja juuuube näviliseks ajab. Pluss pidev peavalu, mida mul varem polnud. Ma siiralt loodan, et asi hullemaks ei lähe.
Perearst saadab nüüd kuu alguses mulle õe koju, kes vereproovid võtab. Eks siis on näha, kas ja kuipalju Imuran mu verd ja muud laastanud on. Loodan ise parimat. Püüan juua palju värsket töötlemata mahla, endiselt paras ports vitamiine ja muud kraami, mida arvan kasulik olevat.
Kokkuvõttes siis- ei midagi head. No kohe üldse mitte.
Siinkohal tahangi vabandust paluda nende ees, kelle meilidele ma vastanud pole ja nende ees kelle küllakutsed ma tagasi olen lükanud. Ma ei ole olnud just kõige parem Mina ja mul on olnud ise endaga väga palju tegemist, et kuidagimoodi sellest august välja tulla. Seda kõike oli mu jaoks korraga liiga palju ja kuna ma olen absoluutselt ainus inimene, kes suudab mind ennast uuesti üles turgutada, siis vajasin aega endaga olemiseks, mitte seltskonda ega suhtlemist. Sa oled mu sõber ja ma tean, et sa saad sellest aru ning ei solvu.
Selle lahase või värgiga pean olema ilmselt veel nädala. Eks siis näis, mis tunne on. Ilmselt järgneb suuur katsetuste aeg, et ma uuesti püsti saaks ja ehk õpin ka uuesti kõndima. Olukord on päris väkkkk ja mulle ei meeldi sellest rääkida. (aru ma ei saa, kuidas ma viitsisin sellest sulle nii pikalt kirjutada! )