Kuu aega hiljem jõudis minuni uskumatuna tundunud võimalus: kusagil maailmas ON meditsiin arenenud sinnamaani, et absoluutselt ravimatu diagnoosiga inimesi suudetakse aidata. Ulme!
See tundus olevat minu jaoks rohkem, kui lihtsalt kättesaamatu võimalus. Abi ON kusagil olemas aga mitte minu jaoks, sest abi saab raha eest. Suure raha eest. Ja seda mul polnud.
Nüüd, vaid mõni kuu hiljem, 8.märtsil, sõidan ma Saksamaale Stem Cell Kliinikusse ja saan oma esimese tüvirakkude siirdamise. Ulme ON saanud reaalsuseks.
Ja seda AINULT tänu TEILE.
Üle saja armsa inimese, kes olid e-maili teel lugenud minu õe Hurmi poolt saadetud abipalvega kirja, tulid mulle appi ning muutsid võimatu võimalikuks. Ma ei tea, kas oskangi teile öelda KUI tänulik ma teile olen. See on seletamatu, sõnatuksvõttev ja hoomamatult suur tänutunne, mida teile öelda tahaks. See on midagi sellist, kus ilusaimadki sõnad tunduksid klišeena ning mitte ükski väljend ei suuda edasi anda seda, mida ma tegelikult sooviksin teile öelda.
Aga ma saan, tahan ja oskan olla teie abi vääriline. Ma soovin teha kõik selleks, et mitte alla anda, ehk siis : (tsiteerides klassikuid) „Miski pole võimatu seni, kuni pole tõestatud vastupidist.”
Mina olen valmis tõestama.
Ma SAAN minna ravile. Mul ON veel võimalusi. Sest teie tulite appi.
Ja võib-olla juhtubki see, et seni võimatuks tunnistatud ime saab siiski reaalsuseks. Sellest võiks abi olla paljudele, kellele on samuti öeldud: „Pole võimalik.”
Tuleb vaid uskuda ja tegutseda. Kas teate KUI ütlemata õnnelik inimene olen ma tegelikult , sest minu ümber on niiiiiii palju armsaid sõpru ja häid inimesi!
Aitäh teile!
P.S Kõigest, kuidas asjad on seni toimunud, mis on juhtunud ja juhtumas, kirjutan ma üksikasjalikumalt edaspidi siin blogis. Kohtumiseni siinsamas!
Kallistuste ja muude viguritega
siiralt Teie
KAIRIT
