Ika` st

Eelmise aasta 26.aprilli postituses kirjutasin oma palatikaaslasest Ikaśt. Neljakümnendate aastate alguses naine, kellel oli veider ja tuvastamatu sümptom- täielik füüsiline tundetus. Suhtlesin Ikaga peale haiglat pidevalt, nii msnis kui telefoniga. Ning ükskõik, mida tema olukorra parandamiseks ka ei tehtud, mitte miski paraku ei mõjunud. Ühel päeval teatas ta mulle, et ta ei suuda enam seista. Kui ma ei eksi, siis oli see varasügis või pigem suve lõpp. Ta oli järjekordselt haiglas ning tulnud just lumbaalpunktsioonilt.

Edasi läks asi hirmsa kiirusega. Söömisega olid Ikal suured probleemid juba siis, kui temaga esmakordselt kohtusin. Kummalisel kombel neelas ta toidu kopsu. Tundub võimatuna kuid ometi tõsi. Suve lõpus, kui ta kapitaalselt haiglasse pandi, hakati Ikat toitma voolikute ja torude kaudu, et organism täiesti nälga ei jääks. Miks sellega nii kaua venitati jääb mulle mõistmatuks. Ika kehakaal oli selleks ajaks drastiliselt langenud, ta kaalus veidi üle 40 kg.

Järgmisena kaotas ta kõnevõime.

Praegu on jaanuar, seega on Ika rohkem kui pool aastat elanud haiglates. Liikumatuna. Kõnevõimetuna. Torude kaudu toitmisel. Ning nüüd vajab ta ka hingamisel aparaatide abi. Vähem kui aastaga on rõõmsast ja lahedast inimesest järele jäänud eksisteeriv ja mõtlev aju. See on kõik.

Ika endaga suhelda pole muidugi võimalik, kuid tema 20aastane tütar kirjutab mulle sageli. Ta rääkis, et Ikal on korduvalt olnud tõsised hingamisraskused ja südameseiskumised, mis on vajanud sekkumist. Ja nad (med.personal) visa järjekindlusega ikka ja jälle elustavad teda. Et ta saaks veel eksisteerida. Sest seadus näeb nii ette?

Ma ei tea, kas sina oskad ette kujutada ennast olukorras, kus sa ei saa ennast üldse liigutada, ei saa süüa, ei saa rääkida, ei saa hästi hingata AGA su pea töötab, sa oled mõtlev inimene, kelle mõistus on täiesti ok. Oled kuust kuusse haiglas ja vaatad lage. Non-stop. Sa ei saa rääkida...sa lihtsalt oled. Sa ei saa näiteks paluda, et keegi tuleks ja ajaks ära kärbse, kes juba 15 minutit mööda su nägu kõnnib ja oma koibi hõõrub, sa ei saa seda kärbest ka ise oma näolt ära ajada. Sa lihtsalt OLED. Sa ei saa isegi seda öelda, et sa ei taha enam olemas olla. Et aitab nüüd küll, palun! Sind sunnitakse edasi elama.. sul ei lasta surra.

Ja sa tead, et igasugune ravi puudub- ainult hullemaks saab minna. Lähebki. Kas suudad midagi sellist ette kujutada?

Kui SEE pole maapealne põrgu, siis öelge mulle, mis see siis on?!

On tagumine aeg vastu võtta seadus eutanaasia võimaldamiseks. Esialgu ainult keerutatakse selle seaduse vajalikuse ümber. Kaheldakse, kas me oleme ikka nii targad, et seda kasutada oskame. See on õigustatud kõhklus. Nagu maa alt ilmub alati välja keegi tark, kes väidab, et eutanaasiat kasutades hakatakse vanuritelt kinnisvara kätte saama. Idiotism. Kuidas saab nii jälgi mõtte peale üldse tullagi?

Jah, nad ei tea, millest nad räägivad. Me suudame halastada loomadele kuid mitte inimesele. Ikal poleks sellest seadusest enam kuigipalju kasu, sest tema ei saa oma soove korrektselt avaldada. Kuid usun, et kuidagi suudaks ta SELLE soovi arusaadavaks teha ikkagi. Tegelikult see ongi ainus asi, mida ta iga päev öelda püüab.

2011

Tere. „Head uut aastat” enam soovida ei sobi. Aeg möödub pöörase kiirusega. See meeldib mulle.
Ma ei tee praegu väga pikka postitust. Vist. On palju asju millest kirjutada aga iga asi omal ajal.

Mulle on jäänud selline mulje, et inimesed, kes mind reaalselt ei näe, vaid loevad või kuulevad kellegi käest või saadavad muul viisil infot, et need inimesed kujutavad minu seisundit kuidagi palju hullemana ette, kui see tegelikult on. Ma väga loodan, et ma pole ise moonutaud pilti edastanud. Või keegi teine..
Miks mul siis selline mulje? Sest viimasel ajal on mul üksjagu lahedaid vanu sõpru külla sattunud ja pea esimene asi, mis nad teevad tuppa astudes on- hopppaaaa kulmud üles, silmad suureks ja üle toa kajab vali imestus: „Isssver, sa oled ju täitsa ise enda moodi!”või meeste puhul: „Nohh, sul polegi ju viga midagi!”
Muidugi olen ma mina ise. Täiesti naljakas lausa, kas tõesti kujutatakse ette, et ma vedelen liikumatu nutsakuna voodis, ila jookseb suunurgast padjale ja teen mömmmömmm? Kaugel sellest- väga kaugel, mu sõbrake! :)))

Oktoobris juhtunud kukkumine andis tõesti vastiku tagasilöögi. Lahases ja valusa jalaga olid mu kõndimised mõneks ajaks kõnnitud. Tuju... sitt. Aga sa lase oma jalg lahasesse panna ja vaata, kuidas hakkama saad. Veel parem-pane mõlemad jalad kinni. Ja parem oleks, kui hoolitsed selle eest, et su kõrval oleks siis keegi, kes raskel ajal saba jalge vahele ei tõmba ja kiunudes minema ei jookse.
Kuu hiljem sai jalg lahti võetud. Esialgu ei saanud sellega ikka midagi tarka teha, liiga valus oli. Kuna nüüdseks valu enam pole, siis on peamine eesmärk tegeleda taastumisega. On üsna hämmastav, kui rumalaks võib muutuda inimese mingi...jäse kui seda ei kasuta. Ma ise leian, et mul läheb sellega maru hästi. Kartsin hullemat, et äkki ei suuda peale seda matsu enam üldse püsti seista vms. Mine sa tea neid asju..Aga asjatu hirm- seisab ja kuidas veel!
Loodetavasti saan varsti veidikeseks taastusravihaiglasse, et seal asjatundlikumat ning põhjalikumat ravi saada. Stepptantsijat või baleriini nad minust seal ilmselt ei tee aga mõningase edu saavutan vast ikkagi.
.Praegu tarvitan ohtralt ilusaid häid mehi, kes mind selles taastumisprotseduuris aitavad. (tänud Antole, Aabile, Peebule, Alarile) Samuti kõik sõbrad, kes igal sajal mõeldaval viisil olemas on. Igatahes on meil siin vahva ja maru lõbus. Vahel on mu tuba nagu klubi või kogunemiskoht ja kus on, sinna tuleb aina juurde. Õnneks jagub ruumi siin kõigile.

Ravim, (imuran) mida oktoobris võtma hakkasin, on muutunud täiesti talutavaks.. Häirivaid kõrvaltoimeid enam pole. Ehk enam ei tule kah. Konsulteerisin vahepeal oma raviarstiga ning ta arvas, et rohu positiivset mõju tuleb veel oodata. Eks ma siis ootan. Ootamine ja kannatlikus on asjad, milles mul võiks vähemalt doktorikraad olla.

Iga kuu alguses saadab perearst mulle pereõe koju vereproovi järgi. Siiani on veri olnud OK. Nüüd viimast vastust veel ei tea. Igatahes tunnen ma ennast hästi. Palju paremini, kui sügisel. Palju paremini, kui kuu aega tagasi. Palju paremini kui eile.
kui sa just praegu minu käest küsiksid, et kuidas mul läheb.. siis ma vastaksin, et maru toredasti läheb. Põnevalt, lõbusalt ja päris kindlasti ülesmäge. Ning nagu ma kirja alguses mainisin-mõni asi vajab oma aega, et sellest kirjutada. Elu on huvitav. Ikka veel igat sorti üllatusi täis.

PS: Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Iga asi on millekski hea.