2011

Tere. „Head uut aastat” enam soovida ei sobi. Aeg möödub pöörase kiirusega. See meeldib mulle.
Ma ei tee praegu väga pikka postitust. Vist. On palju asju millest kirjutada aga iga asi omal ajal.

Mulle on jäänud selline mulje, et inimesed, kes mind reaalselt ei näe, vaid loevad või kuulevad kellegi käest või saadavad muul viisil infot, et need inimesed kujutavad minu seisundit kuidagi palju hullemana ette, kui see tegelikult on. Ma väga loodan, et ma pole ise moonutaud pilti edastanud. Või keegi teine..
Miks mul siis selline mulje? Sest viimasel ajal on mul üksjagu lahedaid vanu sõpru külla sattunud ja pea esimene asi, mis nad teevad tuppa astudes on- hopppaaaa kulmud üles, silmad suureks ja üle toa kajab vali imestus: „Isssver, sa oled ju täitsa ise enda moodi!”või meeste puhul: „Nohh, sul polegi ju viga midagi!”
Muidugi olen ma mina ise. Täiesti naljakas lausa, kas tõesti kujutatakse ette, et ma vedelen liikumatu nutsakuna voodis, ila jookseb suunurgast padjale ja teen mömmmömmm? Kaugel sellest- väga kaugel, mu sõbrake! :)))

Oktoobris juhtunud kukkumine andis tõesti vastiku tagasilöögi. Lahases ja valusa jalaga olid mu kõndimised mõneks ajaks kõnnitud. Tuju... sitt. Aga sa lase oma jalg lahasesse panna ja vaata, kuidas hakkama saad. Veel parem-pane mõlemad jalad kinni. Ja parem oleks, kui hoolitsed selle eest, et su kõrval oleks siis keegi, kes raskel ajal saba jalge vahele ei tõmba ja kiunudes minema ei jookse.
Kuu hiljem sai jalg lahti võetud. Esialgu ei saanud sellega ikka midagi tarka teha, liiga valus oli. Kuna nüüdseks valu enam pole, siis on peamine eesmärk tegeleda taastumisega. On üsna hämmastav, kui rumalaks võib muutuda inimese mingi...jäse kui seda ei kasuta. Ma ise leian, et mul läheb sellega maru hästi. Kartsin hullemat, et äkki ei suuda peale seda matsu enam üldse püsti seista vms. Mine sa tea neid asju..Aga asjatu hirm- seisab ja kuidas veel!
Loodetavasti saan varsti veidikeseks taastusravihaiglasse, et seal asjatundlikumat ning põhjalikumat ravi saada. Stepptantsijat või baleriini nad minust seal ilmselt ei tee aga mõningase edu saavutan vast ikkagi.
.Praegu tarvitan ohtralt ilusaid häid mehi, kes mind selles taastumisprotseduuris aitavad. (tänud Antole, Aabile, Peebule, Alarile) Samuti kõik sõbrad, kes igal sajal mõeldaval viisil olemas on. Igatahes on meil siin vahva ja maru lõbus. Vahel on mu tuba nagu klubi või kogunemiskoht ja kus on, sinna tuleb aina juurde. Õnneks jagub ruumi siin kõigile.

Ravim, (imuran) mida oktoobris võtma hakkasin, on muutunud täiesti talutavaks.. Häirivaid kõrvaltoimeid enam pole. Ehk enam ei tule kah. Konsulteerisin vahepeal oma raviarstiga ning ta arvas, et rohu positiivset mõju tuleb veel oodata. Eks ma siis ootan. Ootamine ja kannatlikus on asjad, milles mul võiks vähemalt doktorikraad olla.

Iga kuu alguses saadab perearst mulle pereõe koju vereproovi järgi. Siiani on veri olnud OK. Nüüd viimast vastust veel ei tea. Igatahes tunnen ma ennast hästi. Palju paremini, kui sügisel. Palju paremini, kui kuu aega tagasi. Palju paremini kui eile.
kui sa just praegu minu käest küsiksid, et kuidas mul läheb.. siis ma vastaksin, et maru toredasti läheb. Põnevalt, lõbusalt ja päris kindlasti ülesmäge. Ning nagu ma kirja alguses mainisin-mõni asi vajab oma aega, et sellest kirjutada. Elu on huvitav. Ikka veel igat sorti üllatusi täis.

PS: Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Iga asi on millekski hea.