Tükk vaikust on siin minu poolt olnud. Sellel pole mingit erilist põhjust, lihtsalt nii on läinud, et mul ei ole olnud isu kribada. Aga nüüd läks siin vool ära. Ei telekat, ei internetti, raamatut kah ei taha praegu lugeda.
Voolukatkestus on üks neid väheseid asju, mille puhul ma rõõmu tunnen, et teistel on KA sitasti. Kui oleks vaid minul elekter ära läinud-oleks jama. Mis ma teha saaks? Eriti siis, kui üksi kodus olen. Aga nüüd, kui tean, et terve linn on vooluta jääb üle lihtsalt rahulikult oodata.
Mis siis vahepeal olnud on...
Elu läheb edasi, nagu saab ja nagu ma minna lasen. Mingeid muutusi minu füüsilises seisundis ei ole. Võiks ju midagi paremuse poole liikuda. Ravim, mida endiselt võtan, pole minu meelest veel oodatud tööd teinud. Õnneks ka halvas mõttes mitte.
Igapäeva ellu on tekkinud rahulik rütm ja teatav rutiin. Suuresti tänu sõprade toetusele käib mul paar korda nädalas massöör- vääga mõnna (ja usutavasti ka mulle kasulik) Niisamuti on mul suur rõõm, et Ansast on saanud minu isiklik ja asendamatu füsioterapeut. Ma ei saa aru, kuidas ta küll kõike jõuab, kuid minuga füüsilist teraapiat käib ta 2-3 korda nädalas tegemas. Mõni aeg tagasi avas ta kesklinnas armsa pilatese-ja joogastuudio. Kuna Ansa on ka füsioteraapiat õppinud, siis tunnen end temaga hästi kindlalt. Ka massöör, kes mul kodus käib, on Anzelika stuudiost ning on meditsiinilise taustaga. Stuudio ja palju inot leiad: pilates.murik.ee
Märtsi keskpaiku oli vahva võimalus suurt hulka oma koja-sõpru näha. Nimelt toimus meie koja korraldatud konverents just Haapsalus. Oodata oli ca 90 osalejat, priimad koolitused ja muhe õhtune pidu. Ja kui on ikka soov minna, siis tuleb minna. Aga kuidas sa lähed, kui kõndida ei saa? Vat just selleks otstarbeks on välja mõeldud selline vigurvänt, nagu ratastool:) Kas sa teadsid, et esimene ratastool leiutati juba 1595 aastal Hispaanias. Uskumatu, eksole? Nii, et tegemist pole sugugi tagumiseaja leiutisega.
Heli laenutas nimetatud õhtuks tunduvalt kaasaegsema mudeli ja ilma suuremate probleemideta olime üritusel. Kultuurimajani sõitsime muidugi autoga. Kuna ei mina ega Heli ei omanud eelnevaid märkimisväärseid kogemusi ratastooliga rallimisel, siis minnes tuli appi Peep ja öösel kojumineku ajal abistas Aap. Ikka kindlam tunne, kuna õues koosnes maapind jäämägedest ja kinnikülmunud ehitusprahist kultuurimaja ümbruses, nii et tugev ja kindel mehekäsi oli tooli manööverdamisel lausa hädavajalik.
Üritus ise oli väga väga mõnus (milles ma loomulikult ei kahelnudki) Sain vist aastajagu kallistusi korraga kätte. Õhtusöök oli oivaline, esinejad vaimustavad, seltskond parim! Ma unustasin täiesti, et minu tool, millel istun, on natuke teistsugune kui teiste toolid. Ainult siis käis kiuks seest läbi, kui õhtu tantsuni jõudis. Muusikat tegi DJ P Julm. Paadunud tantsuhulluna oli raske edasi istuda.
....................................................................
Maailmamõõdus asjad on olnud kirevad. William võttis naise (mis on mõistagi ilus vahva ja muinasjutuhõnguline) ning Osama B.L tapeti. Selle viimasega seoses pean tunnistama, et minul isiklikult oli väga ebameeldiv ja kuidagi häbi ja vastik vaadata telekas neid juubeldavaid ja eufoorias röökivaid inimesi, kes Obama avalduse peale tänavatele lällama tormasid. Jah, kõik oli õige ja möödapääsmatu, kõik pidigi just nii minema ja ilmselt maailma suurim kurjategija hävitamine ongi super saavutus. Ilmselt on see minu „kiiks” kuid see tapmist ülistav röökiv ja juubeldav rahvamass oli kuidagi.... vastik.
Laiemas plaanis võib esiterroristi tapmine võrduda mütoloogilise hüdra pea raiumisega.
...................................................................
Eelmise aasta novembri postituses „Kus on, sinna tuleb juurde” kirjutasin rabavast kohtumisest ühe „arstiga” kelle vastuvõtule sattusin. Tõttöelda kirjutasin seigas võimalikult pehmelt, jättes välja nii mõnegi trükimusta mittekannatava väljaütlemise nimetatud tohtrihärra poolt.
Tänaseks on just sellest samast „arstist” saanud telestaar. Nimelt on ETV Pealtnägija temast ja tema alluvuses olevast haiglast koguni kaks saadet teinud. Kõnealune jogurtisöödik ja pohhuist, kes mind tol korral Läänemaa Haigla kiirabivastuvõtus oma labasusega šokeeris, oli kurikuulus Andres Peri.
Tuleb välja, et ta käib siin gastroleerimas. Ja aru ma ei saa, mis paganama häda pärast hoiab Läänemaa Haigla seda punapõskset naksitralli oma palgal!? Kohalik kõlakas räägib, et kui Peril on valveaeg, siis veedab ta selle sageli Veekeskuses. Pole probleemi!
Pealtnägija teemad olid muidugi märksa laiemad ja julmemad. Ja kindlasti ei lasu kogu süü ühel inimesel. Selge on see, et kala mädaneb alati peast. Enamik hooldushaiglates toimuvast tundub olevat jube ja õudustäratav.
Aga noh, see-eest on meil vangidel euronormid ja kõvasti kaitstud inimõigused.
