Tervitused! Pole ammu siia kirjutanud. Oleks mul midagi kirjutamisväärset, küll ma siis ka sagedamini postitusi teeks. Vana jutt, onju?
Aeg lihtsalt läheb. Oluliste muutusteta. Ma ei ole veel aru saanud, et tunneksin ennast märkimisväärselt paremini või halvemini. See on ju hea. Muidugi on hea!
Kui aus olla, siis tegelikult on mõnel päeval eriliselt nadi olla. See ehmatab, teeb tuju halvaks ja on mõistagi hirmutav. Ma olen siis vastik kaaslane kõigi jaoks. Õnneks järgnevad langustele ka nö paremad päevad, kus kõik stabiliseerub ja virisemiseks pole põhjust. Ei olegi aru saanud, millest need langused põhjustatud on.

Kõige halvemad on hommikud. Ikka veel, igal hommikul kui ärkan, tunnen siirast pettumust, et see kõik polegi olnud uni. Kõik toimub päriselt. See hämmastab mind endiselt. Vahel tekitab see piisavalt suure masenduse nii, et ei tahagi üles tõusta. Lööks kõigele käega ja kogu lugu. Aga vat siis lööb trots välja ning ikka vean ennast kööki, et oma igapäevane vitamiinikokteil valmis segada.
Mul on päevamenüüs 3 erinevat kokteili. Üks nendest on nö maksimum annus erinevatest vitamiinidest ja mineraalidest ja tont-teab millest veel. Pulbrid saadab mulle Tiiu. Meie kaubandusvõrgust analooge saada pole võimalik. Ja ilmselt ei ole ma ka piisavalt maksujõuline, et neid osta. Ühes kuus kuluks mul toidulisanditele keskmiselt 5 tuhat krooni. Kuid usun, et asi on ka seda väärt. Vitamiinikokteil koosneb seitsmest erinevast pulbrist. Muuhulgas ka Spirulina pulber. See on peaaegu mustjas tolm, mis haiseb nagu.. ..(piip) ja ilmselt ka maitseb nagu..... (piip) Spirulina värvib kokteili „kenasti” mädasoo-roheliseks ja kogu see asi näeb kokku üsna jõle välja. Selline Shrek´i jook. Õnneks on kokteili maitse kokkuvõttes talutav. Selge on see, et ma ei suudaks iial nii täiuslikult toituda, et kogu seda vajaliku portsu vitamiine-mineraale toidust kätte saada, mida saan kokteilist.
Lisaks joon päevas kaks proteiinikokteili. Kunagi sai konsulteeritud Otiga, kes sobivad pulbrid välja valida aitas. Pluss kreatiinipulber. Hurmi siis neid mulle Fitnessi poes toob. Tõsi küll, eks need on mõeldud peamiselt tugeva koormusega sportlastele, kuid kuna pulbrist valmistatava joogi ülesanne on taastada lihased peale koormust, anda neile nö lisatoitu, siis on see kraam mulle igati sobiv. Kuna suur osa lihastest on atrofeerunud, siis peavad kogu töö ära tegema vaid väike osa veeltoimivatest lihastest. Seega saavad need mitmekordse koormuse ka kõige pisema liigutuse puhul. Ja mõistagi vajavad nad siis taastumiseks ka lisatoitu. Nii ma siis loodangi, et proteiinikokteilid on olnud suureks abiks minu olematutele lihastele.

Pealegi ei saaks öelda, et ma väga spordikauge oleksin. Tugitooli-sportlane olen kohe kindlasti. Või õigemini diivani-sportlane. Nimelt jäin ma viimati jalgpalliülekannet vaadates lihtsalt diivanile magama. Vat nii „põnev” oli. Aga ma vähemalt üritasin...
On veel 3 sööki-jooki, millest ma kuidagi üle ega ümber ei saa. Nimelt Bitteri šokolaad, mandlid ja Borjomi mineraalvesi. See on nagu minu "püha Kolmainsus." Need kolma asja peavad mul alati käepärast olema.
Borjomi on lihtsalt imetlusväärselt hea ja kasulik vesi. Looduslik mineraalide kokteil, millest mul iial küll ei saa. Lisaks on Borjomi äärmiselt aluseline ning seega absoluutselt tervislik igaühe jaoks. Kindlasti oled sa tagumistel aegadel kuulnud-lugenud erinevatest teooriatest aluselise dieedi ja aluseliste jookide kohta. Propageeritakse erinevaid tilkasid, mida joogivette lisada, et see nö aluselisem oleks jne. Olen lugenud üsna suurel hulgal erinevat infot PH tasakaalu kohta nii internetist kui raamatutest. Jah, eks seal on omajagu tõetera sees. Mõistagi tasub sellesse teooriasse suhtuda ettevaatlikult ja läbimõeldult ning mitte üleliia vaimustusse sattuda. Aga....Siinkohal jäingi mõttesse, et milleks osta ropu raha eest pudelike puhast keemiat, et seda siis oma joogivette tilgutada ning sel viisil organismi liighappelisust vähendada. KUI on olemas absoluutselt looduslik vesi, mis on nii aluseline, et PH indikaator-riba värvus tumesiniseks, kui väikese katse tegin. Tõsi, kui mitmeid kuid tagasi Borjomi jooma hakkasin, siis oli selle maitse esialgu pehmelt öeldes võõrastav. Esimene lonks tundus nagu suutäis basseinivett. Kuid üllatuseks harjus sellega ülikähku ja väga ruttu ei pannud ma vee maitset enam tähelegi. Täna võin kinnitada, et see on lausa väga hea!
Kokkuvõttes ei tule igapäevane Borjomi ostmine sugugi odav, kuid määrav on see, et kraam on naturaalne, mineraalid on selles „looduse poolt lisatud,” mitte hiljem keemiliselt täiendatud, nagu enamike „allikavee” pudelijookide puhul. Ja samuti mul on hea meel teha pisuke panus Gruusia majanduse edendamiseks, muul viisil ma seda ei saa, küll aga ostes Borjomi`t. Peale Gruusia-Vene sõda keelas venemaa Borjomi sisseostmise. Võib ainult aimata, milline majanduslik löök see Gruusiale oli. Aga samas- eks venelased ise teavad, kui oma inimesed nii heast kraamist ilma jätavad. Näed, siin on nende koduleht http://www.borjomi.ge/ee/
Eriliselt armas, et seda on võimalik lugeda ka eesti keeles. Kui paljud tootjad suvatsevad oma kodulehele panna eestikeelse tõlke? Mis vägev turg me ikka oleme... Või mitmel Eesti tootjal on kodulehe tõlge gruusia keelde? Pigem näitab kodulehe eestikleelne lugemisvõimalusasi nende poolehoidu meie suhtes. Ja see on üliarmas. Ma ütleks, et lausa nunnu!

Paar päeva tagasi arvutasin, et minu operatsioonist Saksamaal on möödumas neljas kuu. Lohutan ennast teadmisega, et paljudel juhtudel on tulemused hakanud ennast ilmutama peale poole aasta möödumist. Ma ootan endiselt. Ma ei tea ega kujuta ette, mis moodi või kuidas see avalduma peaks. Samas on vägev ka see, kui tänu opile sai progressi lihtsalt aeglustatud. See on suur asi! Siinkohal veelkord suured aitähid teile abi eest! Ei oska seda keegi ennustada ega kohvipaksult lugeda, kuidas ja milline oleks mu seisund siis, kui ma EI oleks tüvirakusiirdamisele saanud minna.
Kindlasti on oma roll ka IvIg ravil, mida Tartus saanud olen. Juuni viimasel päeval lähen jälle haiglasse järjekordse Ig järele.. See tuleb raske nädal seal. Eelmised korrad on näidanud, et mul läheb peale haiglat üsna pikk aeg, et ennast uuesti nö „taastada” endisesse olekusse. Mu olematud veenid lihtsalt ei talu kanüüle ja no tee mis sa tahad- see on valus, vastik, kurnav, vaevav ja sada muud väkk-väkk-asja veel. Mul on nendest õdedest seal tõsiselt kahju, et nad sellist hullu vaeva peavad minuga nägema, et mulle kanüül sisse saada. Minul on vastik ja neil on samuti paha. Aga- kes kannatab, see kaua elab! :))))
Ole siis tubli ja terve. Ole rõõmus selle üle, mida sa teed ja mida teha saad. Ära lükka asju tulevikku. (See käib ka puhkuse kohta.) Ja kui sa midagi teha ei viitsi, siis mõtle selle peale, kui vahva on see, et sa SAAD teha ja tegutseda. Tead, ma oleks maru õnnelik, kui suudaks ise oma mööblilt kasvõi tolmugi pühkida. Ja kui sa ikka tõesti ei viitsi, vot siis ära tee-väike logelemine kulub sulle ära küll.
tervitustega
kairit