On jah juba Mai. Õigupoolest mai lõpp. Võiksin alustada antud postitust täpselt samade sõnadega, millega alustasin eelmist, aprilli sissekannet.
Sageli mõtlen, et no midagi ikka peaks siia kirjutama.. et kuidas siis lihtsalt ei kirjuta? kuid täpselt nii need asjad on, et teemakohast uut ja huvitavat pole.
Mul ei ole paremaks läinud. Mitte grammigi. Vahel tahaks käega lüüa. Natuke siiber on sellest kõigest. (see oli nüüd hästi tagasihoidlikult ja viisakalt öeldud)
Kõigele lisaks tekivad igasugused ettenägematud olmeprobleemid. Nimelt ei sobi paljud olemasolevad kodused tingimused mulle enam kuigi hästi ja täiesti jaburaid asju tuleb ümber teha või sobivaks kohandada. Lihtne näide- pidin köögi sahtliboksi välja vahetama, sest ma ei suutnud sahtleid enam lahti tõmmata. Aga lusikat tahaks sahtlist kätte saada küll. Ja eks seal sahtlites on muidki vajalike asju. Lähitulevikus pean ilmselt ümber vahetama segistid- praegused, tegelikult täiesti normaalsed segistikangid, on muutunud mulle piisavalt ebamugavaks ja on tobe raisata nii palju liigset energiat lihtsalt sellepärast, et tahad kraanist vee jooksma saada.
Noh ja nii edasi, igasugused tavalised asjad on muutunud mulle ebasobivaiks. Isegi külmikust asjade kättesaamine on takistus ja see tuleks teistsuguse vastu vahetada. Ideaalmaailmas poleks ju probleemi- muudkui ümber vahetada ja kohandada. Paraku takerdub see reaalelus peamiselt selle taha, et iga paganama vidin maksab ja mitte vähe. Teiseks aga see, et kas ja kui palju on sellisel elu-olu ümbertegemisel mõtet? Niisiis olen seni püüdnud iga liigutuse vääääga hoolega läbi mõelda ning olen lasknud ümber teha ainult sellised asjad, milleta ma üldse hakkama ei saaks. Õnneks on üht-teist siiski tehtud ja kodus tunnen ennast päris hästi. Kodunt väljas aga vastupidi. Äärmiselt ebakindlalt.
Aga muidu.. kõik inimesed mu ümber on lihtsalt imearmsad, sõbrad täiesti vapustavad, pere- kangelaslik. Mina ise vist olen ainus, kes enam nii "tore-tubli-roosa ja rõõmus" ei jaksa olla. Kuid ehk on ka see mööduv nähtus. Muidugi on! :)
PS. tänud kõigile, kes on kirjutanud. Siinkohal vabandan nende ees, kellele pole veel vastanud. Sobival hetkel teen seda kindlasti.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
soovin Kairit sulle palju usku endasse ja katsu olla rahulik,kui vöimalik,nii raske on sellise asja suhtes lohutust leida aga niiii tahaks aidata,see juhtum on arusaamatu,ei saa olla vöimalik,aga ma sanan vähemalt väikese panusegi panna sinu raviks,soovin,et sa jällegi saaksid normaalselt liikuda,töesti elus me teinekord peame ainult lootma,et ehk juhtub ime.Sinu juhtum teeb nii haiget,just meie Eesti arstide osalise suhtumise pärast.soovin sulle kauneid jöule sinu pere keskel.Ootan väga su uusi kirjutisi,olen lugenud neid juba 2päeva,sest algul ei uskunud,et see sinuga juhtus,sest me oleme tuttavad-olime kunagi ja mina elan juba aastaid Eestist eemal ja lihtsalt otsisin niisma nimede järgi inimesi ja siis äkki avastasin selle blogi siin.Ma ei saanud ausalt öeldes ka korralikult magada,mötlesingi,et kuidas sa hakkama saad,ma ei suuda seda uskuda.Ma annan endats parima,et aidata.soovin sulle ainult head ja kui saad,siis kirjuta edasi,köike head soovides Sulle.
VastaKustuta