Aprill

See kuu on nüüd kuidagi nii möödunud, et kirjutada pole olnud eriti millestki. Kui ikka midagi ei toimu, (antud teemal) siis ei toimu. Olen ise seda meelt, et hoian seda kirjutamist siin antud teemas kinni ning sügavalt iskilike asju mu käsi trükkima ei tõuse.:)
Hiljuti jõudsime ühe oma armsa sõbra Ansaga vesteldes järeldusele, et kunagi, (selles eelmises- "terves" elus) oli nii, et kui me hommikul suhtlesime, oli rääkida oi-oi kui palju! Minu elukene oli kirev kui kuke sabasuled, iga tund tõi midagi uut ja vägevat. Kogu aeg toimus midagi. Ma elasin nagu kümmet elu korraga- nii palju oli teha ja nii palju toimus. Ning kui sama päeva õhtul uuesti rääkisime, oli vahepeal jälle nii palju toimunud, et juttu jätkus tundideks.
Nüüd aga möödub nädal või paar ja minul pole midagi "uut ja huvitavat," millest rääkida. No mis ma ikka jutustan, kuidas ma mitte midagi põnevat ei korralda ega korda saada... Aga ära saa valesti aru- mul ei ole igav! Mul pole kunagi igav.

Eelmise nädala veetsin Tartus haiglas. See oli plaaniline ja minu ainus eesmärk oli saada teatav ravi. (IvIg) Tegemist on ühe toreda ja hea plögaga, mida tilgutiga veeni siristatakse. Mõte siis selles, et maailmapraktika meditsiinis on näidanud, et juhul KUI on ALS diagnoosiga eksitud, siis vägagi sarnane (mõnikord lausa äravahetamiseni sarnane) diagnoos peaks sellele ravimile positiivselt reageerima. Kuna eelmine kord novembris leidsid sealsed arstid ühe uuringu tulemusena vihje, mis viitab ka teisele diagnoosile, siis otsustati igaks sajaks juhuks ravimit proovida. See on õhkõrn lootus. Aga ma olen neile selle võimaluse eest hästi tänulik. Samuti on see ainus võimalus nö kontrollida, kas ma reageerin ravile või mitte. Muud varianti lihtsalt pole.
Nii ma siis vedelesin terve nädala iga päev 5 tundi voodis ja "tilkusin." Õnneks sattusid palatisse ääretult vahvad kaks naist, kes selle nädala mõnusalt mööda aitasid saata.

Üks prouadest on olnud ilma selge diagnoosita juba 30 aastat. Kas sa kujutad ette? Ise ta enam ei kõnni juba ammu, kuid ometi pole ta saanud ravi, sest kuidas sa ikka ravid, kui ei teagi, MIDA ravida. Ja nii ta siis käibki ühes haiglast teise, lootuses, et ehk kusagil keegi oskab teda aidata. Kunagi oli ta isegi Moskvas uuringutel, samuti tulemusteta. Arvati, et vist midagi geneetilist, kuid nüüd Tartus arstid hakkasid selles kahtlema. Eks ma kuulen edaspidi, kuidas tal läks. Deem- ma ei kujutaks ettegi- 30 aastat olla haige, jääda järjest haigemaks ja teada, et sind ei osata aidata... Ega asjata öelda, et neuroloogilised haigused on absoluutselt kõige raskemad diagnoosida. Inimese närvisüsteem on selles valdkonnas siiski veel üsna tume maa... justnagu teatakse palju ja ometi samas mitte midagi.
Teine palatikaaslane aga on nähtus omaette! Õiget nime kasutamata nimetan teda siin Ika´ks. Ta haigestus sõna otseses mõttes päevapealt. Sügisel, 8 kuud tagasi. Nädalaga muutus Ika üle keha absoluutselt tundetuks. Lihtsalt. Ta ei tunne ei külma ei kuuma, ei seda, kui ta midagi katsub ega seda, kui keegi teda puudutab. Ta ei saa kõndides aru, kas tal on jalg juba maas või ei ole. Ta ei tea, kui ta istuda tahab, kas ta ON juba istunud või ei, sest ta ei tunne tooli. Ta võib omale naela jalga astuda, ilma, et ta seda teaks. Mina ei suuda kogu oma lennuka fantaasiaga kah ennast tema olukorda panna. Oht on sõna otseses mõttes igal sammul. Ta ei tea, kas ta peseb ennast dušši all 70kraadise veega ja põletab ennast ära või on vesi jääkülm... Ta võib kogemata juua pea keevat kohvi, sest ta ei tunne temperatuuri. Ta ei saa süües aru, kas ta on juba toidu alla neelanud või mitte, sest ta ei tunne sööki oma suus. Iga suutäis tähendab reaalset lämbumisohtu. On sulle tehtud hambaarsti juures tuimestus-süsti? Vohh- täpselt nii on ta üle keha. Uskumatu! Sealne füsioterapeut mainis, et ta pole oma 22 aastase tööstaazi jooksul midagi sarnast näinud.
Ehk leiavad arstid uuringute tulemusena midagi, mis teda aitaks. Ma väga väga loodan seda!
Mis mind eriliselt hämmastas, oli aga see, et kui Ika sügisel arsti juurde pöördus, siis saadeti ta alustuseks joonelt psühhiaatria haiglasse ravile! "Hullarisse," kuueks nädalaks.. et.. mis mõttes?! Mõtleb ise omale probleeme välja? Kujutab ette, et ta ei tunne? Ma ei mõista seda. 6 nädalat mõttetuid ravimeid... ja aina hullemaks tal läks. Nüüd siis vähemalt oli näha, et temasse hakati nö "tõsisemalt" suhtuma ja vaevuti rohkem uuringuid tegema. Aga esimene asi ikka- "hull!"

Miks arst ei võiks kohe oma patsienti täie tõsidusega süveneda? Miks ikka arvatakse, et kui esimese kahe tavauuringuga kohe midagi ei selgu, siis järelikult "kujutab ette" ja vajab psüühilist ravi? Miks peab haigus ikka eriliselt halvaks arenema enne, kui sellesse põhjalikumalt süveneda tahetakse? Ka minu esimene raviarst Pärnu haiglas, Dr H.P, oskas mulle ainsa asjana soovitada- pöörduda psühhiaatri poole..
Olgu, olen nõus, et väga paljud haigused võivad olla tingitud psüühikast. Aga kas arst ei võiks osata tahta vahet teha? Ma muidugi ei pretendeeri siin mingile "absoluutsele tõele," ma ei tea näiteks Ika haiguse kõiki detaile jne. Seega võin ma praegu arstile ülekohut teha. AGA mulle tundus, et Ika raviarst polnud selle 8 kuu jooksul Ikaga rohkem suhelnud, kui mõni minut, sest arst kordas järjekindlalt, et "te olete meil ju selline depressiivne" "Noh, te ju selline kuidagi õnnetu olekuga..." Vabandage nüüd minu sõnakasutust aga- minge pekki, ausõna! Rõõmsameelsemat ja lõbusamat inimest, kui Ika, annab otsida! Optimistlik ja klaari mõtlemisega, väga lahe vestluskaaslane, kellega terve selle nädala sai koos südamest naerdud. Ja mida üks arst siis ootab? Et oma haigusest rääkides püsiks patsiendil loll ja õnnelik naeratus näos? Tõttöelda ma isegi ei imestaks, kui arsti pideva sisenduse tagajärjel- te olete ju selline hale ja õnnetu- lõpuks inimene muutubki haledaks ja depressiivseks.
Igaljuhul möödus minu seekordne haiglanädal kiirelt ja hästi. Üllatusin seal nii mõnegi asja puhul- peamiselt hämmastas mind suhtumine patsientidesse. Seda oli seinast seina, just hooldajate puhul. On täiesti imelisi ja tõeliselt kiiduväärt hooldajaid, kes vääriks kindlasti kirurgipalka, on kahjuks ka iroonilisi ja lausa vastiku suhtumisega töötajaid. (see teine palatikaaslane oma 30ne aastase patsiendistaaziga vajas toimetulekuks pidevat hooldust) Kuna ta ise oli muutunud kõigega leppivaks ega seisa eriti oma õiguste eest, siis ei pidanud minu õiglustunne paar korda enam vastu ning olin sunnitud nö "sõna võtma." Kahju, et vahel tundus karm väljaütlemine ja kuri hääl olevat ainus viis, et mõne hooldaja suhtumist muuta. Siit ka järeldus- enda eest peab seisma ja kui vaja, tuleb seista ka selle eest, kes seda ise enam teha ei jaksa.
Üldiselt aga on seal haiglas ja seal osakonnas haruldaselt tore personal! Üks-kaks tõrvatilka meepotis ei riku alati kogu "pilti." Nende töö on uskumatult raske nii füüsiliselt kui vaimselt. Ainult erilised inimesed suudavad sellist tööd hästi teha. Ja erilisi inimesi seal osakonnas leidub uhkesti!
Mina olen kodus tagasi. Ootan endiselt mingit märki paranemisest. Seni kahjuks- ei midagi. Aga küll see juhtub.
Nägin haiglas taas inimesi, kes on haigeks jäänud tont-teab miks, keegi ei tea millest.. üks hullem olukord kui teine. Ja keegi ei oska öelda, mis põhjustel sellised asjad inimestega juhtuvad. Närvid on müstika, mis on endiselt lõpuni uurimata. Inimorganism on terviklik ja kui miski traumeerib su närve, siis ei või iial teada, millega asi päädib. Aina sagedamini peavad arstid tegelema veidrate olematute diagnoosidega, mida veel ehk ei tuntagi. Miks see nii on? Miski on siin ilmapääl nii muutunud, et sellised asjad aina sagenevad. Kas meie söök on muutumas mürgiks? Keskkond üldiselt? Kemikaalid, toksiinid mida meil ei õnnestu vältida? Inimese organismil on mingi piir, kui palju ta suudab seda jama vastu võtta ja kahjutuks teha?
Või on süüdi ka tagumise aja uus "ellusuhtumine" mida meile koolitatakse ja õpetatakse- sa jõuad rohkem, pinguta, pinguta üle, kui enam ei jõua siis jõuad veel, anna tuld, pressi ja sunni ennast, veeeel! Sa pole väsinud- pinguta.... saavuta, saavuta rohkem ja veel.... Kas see on ikka päris õige? Kas inimene enam annabki endale aru, kui piir on käes, kust maalt enam üle punnitada ei tohiks? Kas nii väga kardetakse olla "ebaõnnestunud" kui järjekordne saavutus jääb tegemata? Ja pingutataksegi üle. Ning kusagil teebki üks väike närvike või neuron "plõnnnnnn" ja katkeb, ahel on rikutud ja tulemused ettenägematud.
Ma siis praegu soovingi Sulle, et ..ära ennast läbi põleta:) tegelikult on elu ja elamine üks ütlemata vahva asi, kui seda ise üle võlli vales suunas ei keera. Tee neid asju, mida sa teha tahad. Ja ära hakka otsima vabandusi, miks sa ei saa neid asju teha!
kairit