nõiajaht meditsiinis ?

Tagumistel aegadel on meedias taas ja taas artikleid ja kommentaare, kus kirutakse möödalaskmisi või hoolimatust meditsiinis. Asja vallandas paisu tagant ajakirjanikust ema, kes süüdistab arste ja haigla personali oma poja halvas kohtlemises. Ma loodan siiralt, et see juhtum on jätkuvalt huviorbiidis ja tänu sellele ka kogu tõde selgub. Jäägu siis süüdi haigla või mitte. Tõde tulgu välja ja see asi saagu selgeks. Ehk hakkavd siis oma otsuste ja tegude eest vastutama ka need arstid, kes siiani on patsientidesse pinnapealselt suhtunud. Lokkav karistamatuse tunne meditsiinis on muutunud häirivaks.
Mulle endale tundub, et sageli ei pöörata patsiendi kaebustele just üleliia palju tähelepanu. Liiga kergelt suhtutakse. Liiga kiirelt tahetakse patsiendist lahti saada. Kuid ometi ei ole patsiendi kaebus alati lihtsalt vingumine või pelgalt tema ettekujutus. Nõustun, et võibolla tõesti käib arsti vastuvõtul küllalt sageli ka nn ilma-asjata virisejaid, kes otsivad tähelepanu või on lihtsalt "liiga mures" oma tervise pärast. Kas seda saab siis neile pahaks panna? Kas nendesse tohib siis pinnapealsemalt suhtuda? Arvan, et nii nagu pommirühm peab absoluutselt IGA väljakutset ja kilekotti tänaval kohtlema täie tõsidusega, nii peaks ka iga arst igasse patsiendi kaebusesse suhtuma ülima tähelepanuga. Sest iial ei tea, kas see kaebus võib olla äkki millegi suure ja koleda algus.
Ma ei ole pidanud oma elus just kuigipalju haige olema. Ikka on juhtunud ja alati olen ma ka abi saanud. Pisiasjad. Ma tean, et ma ei ole just kõige meeldivam patsient. Ma olen pigem "halb" patisent, kes ei lepi asjade käiguga, kes küsib liiga palju ja kes saab kurjaks, kui mulle tundub, et minu probleemi ei peeta tõsiseltvõetavaks. Ikka ja jälle korrutatakse meile kõlavalt, et "inimene ise peab oma tervise eest hoolt kandma ja õigel ajal arsti juurde pöörduma." Õige. Aga mis kasu on arsti juurde minekust, kui seal tehakse sulle selgeks, et sinu mure on köki-möki ja tõsisemat süvenemist ei vaja? Olgu- olen nõus, et sageli nii ka võib olla. On ju normaalne, et inimene muretseb enda pärast. Läheb oma teadmatuses ja hirmus arsti juurde küsima lahendusi ja põhjuseid. Enamasti, kui veab, siis saab ta ravimi sümptomite leevendamiseks. Üliharva saab ta teada põhjuse (sest selle selgitamine oleks juba suurem töö) Vahel on muretsemine liiast ja probleem tõesti tühine. Tore ju siis. Aga kui ei ole?
Mul on kahjuks mitu korraliku kivi vista arstide kapsaaeda. Enne, kui aeg selleks küps, ei tahaks ma neist pikemalt ja põhjalikumalt rääkida. Selleks tuleb oma aeg ja õiged vahendid. Natuke aga siiski..mõni tühisem seik.

Esimene kivi lendab Pärnu haigla poole. See oli esimene haigla, kuhu ma sattusin. Olin oma perearstile rääkinud kummalistest lihastõmblustest juba oktoobris 2007 (!!!) ja saatekirja haiglasse uuringule sain oktoobris 2008. Aasta aega ei olnud mu kaebused nii "tähtsad" et nende tegeliku põhjust otsida või minu muresse tõsisemalt suhtuda. Aga minul oli ju halb. Ja aina halvemaks läks. Kahjuks ei kujutanud ma ise siis ettegi, et üks lihtlabane lihaste tõmblemine võib tegelikult tähendada midagi nii tõsist, et võib halvata sinu elu, sõna otseses mõttes. Oleks ma siis olnud teadlik, et lihaste tõmblus on paljude väga raskete ja keeruliste haiguste esmane sümptom... siis oleks ma ehk ka ise osanud rohkem karta ja nõuda. Aga ma ei teadnud ja keegi mulle muidugi seda ka ei rääkinud. Vastupidi.
Pärnu haiglast tulin ma ära seletusega, et mul pole muud häda midagi, lihtsalt deprekas. Närviline ja pahas tujus.. antidepressandid on õige ravim. Halloooo!!! Niipalju siis ei oska üks arst mõtelda, et mul polnud halb mitte depressioonist vaid deprekas oli sellest, et mul oli juba terve aasta halb olnud. Minu sealne raviarst H.P kirjutas haiguslukku soovituse pöörduda psühhiaatri poole konsultatsioonile. No tõesti, ma hakkasin juba ise ka kahtlema, et äkki tõesti... kujutan seda kõike omale ette. Ometi tehti seal vastav test, mis selgelt näitas lihaste tahtmatuid fastikulatsioone... Kuidas sai see arst nii olulisest faktist mööda vaadata?! Kuidas jätkus tal nii palju ükskõiksust teha mulle ajupesu, et mul on ainult deprekas ja kõike muud polegi olemas?

Minu rämedale peavalule, mis järgnes peale esimest lumbaalpunktsiooni (LP) Pärnu haiglas, toodi mulle öökapi peale tuub Fastum geeli. Pärnu haiglas siis. Kui küsisin õelt siira imestusega, et mida ma SELLEGA teen, siis vastas ta, et teil pidavat ju pea valutama. Hei, mis ma siis selle Fastum geeliga teen? Pähe määrin või?
Deem, mu pea valutas nii, et terve tee haigalst koju pidime tegema peatuseid, sest ma lihtsalt oksendasin nagu pöörane. Igasugune liigutus, väljaarvatud lamamine, päädis tapva peavaluga. Olin nagu vesilood, mida liigutada ei tohi. Ma teen suurepäraselt vahet nn.peavalul ja lihas-pingevalul. Üritasin seda ka arstile selgeks teha, tulemus oli Fastum geel....Hiljem lugesin, et selline ogar peavalu on tüsistus LP puhul. Igaljuhul olin ma üle nädala kodus peavalust segi minemas. Aga vat Fastum geeli võib see arst omale edaspidi ise pähe määrida, no juhul, kui tal pea valutab. Sellega on ilmselt üsna vägev ka soengut modelleerida jne.
Igaljuhul on mul siiralt hea meel, et ma ei jäänud selle arsti arvamust uskuma. Otsisin edasi arsti, kes suhtuks minu kaebustesse tõsiselt ja kuu aega hiljem olin järgmises haiglas, kuhu jäin pikaks-pikaks ajaks. Ka selle haigla kapsaaeda on mul kahjuks üks kivi loopida. Suurem, tunduvalt tõsisem ja nurgelisem kivi. See ei puuduta otseselt ravi. Hoopis teine teema. Sellest mõni teine kord.
Mida ma selle lobaga sulle öelda tahtsin? Et suhtu oma terviseprobleemidesse tõsiselt. Ära löö käega, kui su arst on sulle öelnud, et sinu mure pole kõneväärt. See on tema meelest nii. Sa ise pead enda eest võitlema kui vaja, sest paraku on meil väga paljud arstid seda meelt, et patsient on lihtsalt üks statistiline number. Parimal juhul saad tableti sümptomite mahasurumiseks. Kui sa oled sellega rahul, siis on iseasi.
Meil siin väikelinnas olid hiljaaegu noore mehe matused, kes käis aastaid arsti juures, kuna ta luksus. Paraku suri ta maovähki. See aga avastati liiga hilja. Sest.. no mis tõsiseltvõetav sümptom on luksumine?