Viimase kahe nädala jooksul on mul käinud palju külalisi. Nojah, tegelikult on mul alati käinud palju külalisi... vahe on lihtsalt selles, et varem olin ma ise sage külaline sõprade juures. Nüüd on külastamine pigem ühepoolne. Ma käin harva väljas, nii 2-3 korda nädalas ja needki käigud piirduvad liikumisega välisuksest autoni, autost kaupluseni ja tagasi. Üksi julgen ja saan ma liikuda ainult korteri piires. Õnneks (!) on mu kodu pisike ja elutoast kööki minemiseks piisab mõnest sammust.
Ja oma toas diivanil istuda jaksan ma veel uhkesti, sellest mu sõprade jaoks piisab ning õnneks ei oota nad minult enam teab-mis ägedat võõrustamist. Ja juttu jätkub mul alati! Kuulajat kah.

Paljud sõbrad, keda ma pole juba mõnda aega näinud, on esimese asjana öelnud: " ohhhh, sa näed ju täpselt iseenda moodi välja!"
No tõesti! Muidugi olen ma endiselt iseenese nägu ja tegu. Lõppudelõpuks ei tehtud mulle ilupoeratsiooni. Kuigi samas- kui nad (kirurgid) juba nagunii mind magama panid ja lõikusid, siis oleksid nad võinud ju boonusena ka mõned silmaümbruse kortsud kenasti pea peale kokku krookida. Aga EI! Nii, et pisut vanem näen ma kohe kindlasti välja, kui näiteks aasta tagasi.

Aga ma olen iseenese moodi vaid istudes ja mitte midagi tehes. Jalutama sa minuga kindlasti enam minna ei sooviks. Kui keegi plaaniks teha mõnd õõvastavat filmi zombidest, siis oleksin ma parim näide zombide kõnnaku õppimiseks. Näitlik õppevahend. Täpselt nii nad filmides kalmistutelt tulevad, nagu mina lähen poodi! Minu füüsiline liikumine on ilmselt kõige sarnasem Frankensteini kätetööga.
Ja arva siis ära, kas ma lähen väga hea meelega kodunt välja?

Vähe sellest! Eelmisel nädalal võtsime ära plaastri, mis varjas operatsiooni jälge. Olin sinnani täiesti veendunud, et nähtavale ilmub pisitilluke arm paari õmblusega. Kuid õmblus oli üllatavalt karm, ning esimese hooga ma lausa ehmatasin. Kaks sekundit hiljem irvitasin enda peegelpildi üle- no see oli koomiline! 6x6 cm ilma juusteta kiilakas laik keset pead ON naljakas. Jälle oleksin ma sobinud mõnesse filmi, mis jutustaks näiteks algajast juuksuriõpilasest Indrekust ja tema esimesest soengulõikusest. Sellist "soengut" nagu minul, annab otsida. Praeguseks on asi tunduvalt kenam ja eriti välja ei paista. Nii, et halbu lapsi minuga hirmutada enam ei saa. a´la: /kui sa seda putru ära ei söö, siis tuleb tädi kairit!/


Aitäh kõigile, kes on mulle kirjutanud! Mõned head tuttavad kaugemast minevikust, kellega suhtlemine kiire elutempo ja muude erinevate põhjuste tõttu oli soiku jäänud. Samuti head sõbrad, kes kauge vahemaa või ajanappuse tõttu pole saanud külla tulla. Aga kirjutavad ka päris võõrad inimesed, kes jutustavad oma kogemustest raskete haiguste ületamisel ning asjadest, mis neid on aidanud.
Mul ei ole veel mingit positiivset muutust. Vara veel. Kuigi otsin seda iga jummala päev igast liigutusest. Olen kindel, et see juhtub. Peab juhtuma! Seda enam, et ilmad on järjest kevadisemaks läinud (no aknastki ju näha!) ja loodan soojemate ilmadega rohkem õues liikuda. Ja võibolla olen ma siiski iga päevaga natuke vähem zombi. :)
Tervitustega
kairit