Miks plaanid muutusid

Homme möödub täpselt nädal minu operatsioonist. Oodatud sai seda 5 kuud. Kliinikuga kirjavahetust peetud, andmeid saadetud, epikriise tõlgitud ja ankeete täidetud. Kuigi olin enda poolt teinud kõikvõimaliku, et asi sujuks viperusteta, muutusid plaanid kohapeal hetkega ja põhjalikult.
Esimesel päeval kliinikusse minnes kohtusime kirurgiga, kes mind opereerima pidi- Dr. Tamaschke`ga. Äärmiselt põnev inimene! Esmapilgul tundus, et meid võttis kabinetis vastu äsja gümnaasiumi lõpetanud poiss. Pisike habras vilgas ja lõbusate silmadega. Tumedad juuksed olid miinimumprogrammiga pöetud. Enim köitsid minu tähelepanu tema sõrmed. Need olid täiesti ebamaised- peenikesed ja üliliikuvad, justnagu oleksid need liigestest lahti. Mulle tuli meelde 80datel aastatel nähtud UFO film, kus tulnukatel olid just sellised pikad läbipaistvad ja liikuvad sõrmed. Dr. Tamaschke on viiekümnendates proua, sooja ja osavõtliku suhtumisega tipp-neurokirurg. Kuigi- ma üldse ei imestaks, kui ta tõepoolest omaks mingisuguseid sugulus-sidemeid väljaspool meie kosmoseruumi. :)
Dr.T rääkis mulle pikemalt plaanitavast LPprotseduurist ja soovitas mul kaaluda pisut teistsugust siirdamist. Nimelt mitte seljapiirkonda, vaid siirdamist kaela, kuklasse. Selle toime on kiirem, tulemused paremad ja kuna minu seisund on juba "piisavalt" halb, siis poleks mõttekas aega raisata. Protseduur on pisut keerulisem, kuid asi olevat seda väärt. Ta ei pidanud mind kaua veenma- mul polnud vähimatki põhjust tema soovituses kahelda. Kahtlesin ainult iseendas. Kas ma kannatan selle ära? Siirdamine tehakse kohaliku tuimestusega. Kas ma suudan olla protseduuri ajal rahulik ja rahulikuks ka jääda? Ma ju teadsin, et antud siirdamine on grammikese riskantsem, kui LP kaudu siirdamine. Aga risk oleks ehk ka küünlaid väärt!?

Samal päeval, esmaspäeval, tehti ka luuüdi kogumine. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see oli käkitegu ja "ei midagi erilist." Tõsi ta on- valu, selle sõna otseses mõttes, ma ei tundnud. Aga see oli midagi muud! Hetkel, kui mingi vigur läbi puusaluu läks, tundisn nagu oleks kogu sisemusest õhk välja imetud. Nagu shampuse pudel, millelt kork maha lendab. Toiming ise kestis vist pool tundi. Minule tundus see tundide pikkusena. See oli ilma valuta valu, mis kruttis sees, häälitses (!) surus ja oli ütlemata jälk. Säästan Sind ehk pikemast kirjeldusest...eksole.
Mingit järelvalu sellele ei järgnenud. Olin asjatult kartnud hullu piinavat valu, mida põhjustab mikro-auk puusaluu sees. Pigem olin emotsionaalselt närvis. Olin kartnud rohkem, kui asi väärt.

Järgmine päev pidi olema meil nö vaba päev. Kogutud luuüdi, mida oli kokku 24 pudelikest, läksid laborisse töötlemisele. Sealt siis pidid nad leidma vähemalt 2 miljonit elujõulist ja tervet tüvirakku, mis kolmapäeval (10.märts) mulle kaela kaudu tagasi siirdatakse.
Kuid minu vaba päev algas telefonikõnega dr Tamaschkelt kes teatas, et pean minema kliinikusse tagasi ning plaanid on muutunud.
No Sa ilmselt kujutad ette, et teadmatus on kõige hullem asi, mis sellisel hetkel olla võib. Sada mõtet käis peast läbi! Mis siis nüüd VEEL????
Dr. T ootas meid oma kabinetis, teatas alustuseks, et kõik on Ok ja ärgu ma muretsegu. No ilus algus seegi. Niipalju kuulsin ja sain ta jutust aru, et ta oli leidnud minu MRT pildilt mingisuguse ebalüli kaelas, mis ei lase tal plaanitud siirdamist mingil juhul teha. Dr. T nägi ainsa võimalusena täisnarkoosiga operatsiooni, kus tüvirakud siirdatakse läbi kolju täpselt sinna, kus nad oma parandavat tööd tegema peaksid.
Mul oli vaja palavikulise kiirusega otsustada, mida ma siis nüüd teen? See operatsioon, millest Dr.T rääkis ja mulle teha tahtis oli ju see, mida olin mõttes plaaninud tegema minna järgmisel aastal. Peamine põhjus see, et operatsiooni hind on ligi 10 tuhat eurot kallim sellest, mis mul oli plaanis ja juba ka tasutud. Mis valemiga saan ma selle tasutud? Mis valikud mu on? Jätta operatsioon üleüldse tegemata- no ei. SEE oleks olnud ülim lollus.
Nagu Sa tead, toimuski sel hetkel ja eelpool nimetatud põhjustel totaalne muutus minu vägevates plaanides. Kliinik lubas lahkelt väikest lisaaega, et saaksin arve tagantjärele tasuda. (reeglina peab kogusumma olema tasutud 14 päeva enne siirdamist) Mina aga lülitasin endas välja igasugused hirmud, mõtted ja kõhklused ning usaldasin ennast tulnukasõrmedega kirurgi meelevalda.
Lootus, et äkki, ÄKKI tõepoolest hakkab mul veidikenegi parem. Et võibolla toimib siirdamine minu puhul nii hästi, et mul on lootust näiteks suvel ISE ilma kõrvalise abita kõndida. Et ehk saan ma näiteks poole aasta pärast võtta kätte pliiatsi ja joonistada, või ehk muutuvad mu käed kasvõi niipalju tugevamaks, et ma saan ISE oma juukseid kammida. Või tekib mu sõrmedesse niipaljukestki jõudu tagasi, et suudan vajutada telefoni klahve...avada jogurtitopsi, tõmmata kinni püksilukk...
LOOMULIKULT, pr Tulnukas- proovime! Sest mina enam niimoodi poleks edasi suutnud olla. See kõik oli juba täiesti viimase piiri peal.