Olen kodus tagasi!

Olen kodus. Eelmine nädal oli ilmselt üks keeruliseim pingeliseim ja otsustavaim minu elus. Tegelikult teen selle lausega oma elule liiga, sest keerulist ja pingelist on olnud alati ja palju. Lihtsalt eelmine nädal oli midagi erakordset, mida just sageli ei koge. Õnneks. Ma ei teagi, kust alustada ja mida esimesena rääkida. Kõike on NII palju. Kõik on omamoodi oluline. Usun, et hakkan päev-päevalt olnut lahti kirjutama. Praegu korraga pole see lihtsalt võimalik. Ilmselt on peamine hetkel see, et ma olen kodus, ma tunnen ennast üsna hästi ja ilmselt olen ma sinu ainus tuttav, kellel on auk peas. Tegelikult peaks ma tundma lausa tuuletõmmet, sest teine auk on mul ju puusas. Nagu vilespill! Õnneks ei ole sisemist tuuletõmmet ega pidevat vilinat mu ümber. On hoopis väike ja pidev ärevus- ootan, et äkki ma juba tunnen mingit muutust. ma tean, et see pole võimalik. Ma ei käinud tegemas mingisugust abraka-dabrat, vaid reaalset operatsiooni, mille tulemusi on mõtet oodata nädalate pärast. Ma loodan, et sa oled viitsinud lugeda Tiiu kirjutatud blogi (blogi link on siinsamas avalehel olemas) ja tänu sellele on sul aimu, mis tegelikult Saksamaal juhtus ja miks juhtus. Nagu lubasin, kirjutan ma kindlasti ka omapoolse versiooni asjadest, kuid seda veidi hiljem. Tasa ja targu.. tänasel päeval olen ma Xcell-clinicule võlgu ligi 10 tuhat euri. Aga ma ütlen sulle ausalt- mul polnud valikut ega pikka mõtlemisaega. Pidin otsustama kohe. Sel otsustamise hetkel tuli mulle meelde Berry, kes paar nädalat tagasi ütles: " Mis sa muretsed selle raha pärast! Sina mine ja saa ravi, küll meie siin muud asjad korda ajame!" Vaevalt, et Berrygi oskas arvata, et see asi NII kähku ja sellises suurusjärgus kaela kukub. Seda ei aimanud ma isegi. Keegi ei aimanud. Igaljuhul võtsin ma ropu riski jääda kliinikule võlgu ning lasin teha pesuehtsa tuleviku-operatsiooni. See on nagu mingi tulnukate värk. Minu tüvirakud siirdati mulle tagsi otse läbi kolju. Muide, mul on sellest isegi DVD! Operatsiooni ajal aeti väike kaamera pähe ning muuhulgas filmiti kogu toiming üles. Tõeline horror-film, millele Harmo isegi helitausta lisas. Sellise..soooo "scare film" muusika. Sest kui miski on NII tõsine ja õõvastav, siis on see lõpuks ikkagi lausa naljakas. Kõigest kirjutan ma siin tasapisija järgemööda. Praegu aga suur-suur aitäh kõigile, kes on aidanud! Tänase päeva seisuga saab JCI Estonia sihtasutus tasuda ära esimese makse kliinikule, mis on 4 tuhat eurot. Minu arvele on nädalaga kogunenud juba pisut üle 30 tuhande krooni! Ilmselt ma siiski ei pea võlavanglasse minema.