Aeg läheb ruttu. Ma ei taipa, kuhu see kaob. Ometi ei tee ma päevast päeva mitte midagi erilist. Ei saagi teha. Sellegipoolest on terve nädal läinud. Operatsioonist on möödas juba 2 nädalat.

Paljud mu sõbrad on küsinud, et kuidas siis tegelikult operatsioon toimus. Vat õnneks ma seda ei tea! Minu jaoks olid operatsioonitoas ootamas tuttavad näod- Dr Tamaschke, operatsiooniõde, /kes assisteeris ka luuüdi kogumist/ Härra Aladin Elsisi-narkoosiarst, kellega ma juba eelimsel päeval olin tuttavaks saanud.
Hr. Aladin on Indiast. Muide, päris paljud kliiniku personalist olid hindud. Nii ka neljas arst opitoas oli hindu, nime ma kahjuks ei mäleta.
Dr. Aladin säras päiksena, vähe puudus, et oleksin ennast tundnud nagu vanas india filmis. Soovetäitev õlilamp ja tamburiin olid vaid puudu.
Minu soov oli sel hetkel lihtne- asjast mitte midagi rohkem teada, magada ja probleemideta ärgata. Ja selle soovi Aladin ka täitis. Kuna mul pole varem olnud ühtegi operatsiooni, siis teadsin narkoosi tagajärgedest või kõrvaltoimetest vaid teiste jutu järgi. Igaljuhul oli vanajumal sel päeval minu poolt ning mul polnud ärgates absoluutselt mitte midagi viga! Ei olnud iiveldust ega peavalu. Õige pisut uimane aga see oli ka kõik. Ainult side ümber pea tõestas, et olin just operatsioonilt tulnud.
Ööseks jäin kliinikusse. Seal peetakse iseenesestmõistetavaks, et pereliikmed jäävad ööseks palatisse.Tiiu läks küll hotelli, kuid Anto jäi minuga kliinikusse. Tema jaoks toodi lisavoodi ja söök. Personali jutust selgus, et nad peavad ülioluliseks pereliikmete juuresolekut, kuna siis on patsiendil nö turvalisem ja rahulikum tunne. Õige tähelepanek.
Palatis oli kaks telerit- juhuks, kui me näiteks oleksime tahtnud erinevaid kanaleid vaadata. /eksole/ Paraku tuli telekast kanaleid klõpsides vaheldumisi kord laste multikad ja siis saksa erootikakanalid, siis jälle multikad ja saksa erootikat.
Järgmisel päeval oli mu enesetunne endiselt hea, ainult kael ja selg valutas. Dr Damaschke rääkis, et see on tingitud ebamugavast kehaasendist opi ajal. Ma parem ei taha teada, mis asendis ma siis olin olnud.
Igaljuhul olin ma ise kartnud palju hullemat enesetunnet, valu ja ebamugavust. Kibelesin haiglast minema. Seda mulle ka lubati. Lahkudes nägin ooteruumides uusi patsiente oma peredega. Soovisin neile mõttes kõike paremat. Vestlesin ka ühe härraga Hispaaniast, kes oli ravile tulnud koos oma väikese tütrega. Ma ei tea, mis on selle tüdruku diganoos, kuid ta suutis liigutada vaid oma silmi. Isa küsis minult, kui nägi plaastrit minu peas, et millal mulle op tehti ja kas ma julgen öelda, kas tema tütar kannatab selle valu ja opi ära. Kui ta kuulis, et minu siirdamine oli toimunud vähem, kui 24 tundi tagasi, siis nägin ta silmis kergendust ja julgust see samm ette võtta. Tõenäoliselt oli tal valida, kas nad lasevad teha sama opi, mis tehti mulle, või siirdamise LP piirkonda.
Muidugi- inimesele tundub tõesti jubedavõitu mõte "augu puurimisest pähe", igasuguste sondide, kaamerate ja valgustuse viimine sinu koljusse./ hiljem mõtlesin, et huvitav-huvitav, kas mu silmad hiilgasid ka sel ajal, kui mu pea sisemust valgustati?/ Meditsiiniliselt aga on selline auk peas ilmselt köki-möki. Kirurgid teevad sadu kordi hullemaid operatsioone. Ja sageli on patsiendi hirm tingitud teadmatusest. Minule olid nii Dr.Tulnukas ja Dr Aladin eelnevalt kõik üksipulgi lahti seletanud, ma usaldasin neid 100% ja igasugune hirm puudus. Loodan südamest, et selle väikese hispaanlanna operatsioon läks sama kergelt, kui minul.

Nüüd tuleb vaid loota ja oodata. Operatsiooni raportis, mis mulle kaasa anti, on kirjas, et 10.märtsil siirdati mulle 4 650 000 tüvirakku. Tehku need tublid tüvirakud siis oma tööd hästi! Ma tean, et tuleb olla kannatlik- midagi ei muutu üleöö. On tohutult suur asi, kui tänu siirdamisele õnnestub haiguse progress stopata. Ma olen haige olnud juba 2007 aasta lõpust alates. Kahjuks halvenes seisund ülikiiresti. /eriti alates käesoleva aasta jaanuari lõpust/ Tänasel päeval võin ma öelda et ma ei tunne mingeid muutusi- ja see on HEA! Päris tulemusi on põhjust oodata kuude möödudes. Pean tegelema korraliku taastusraviga, püüdma olla "roosa-rõõmus-ja rahulik."

Soovin teile kõigile öelda suur-suur aitäh, et te mind aitasite! Tänase päeva seisuga on mul puuduolev summa olemas ning ma saan tasuda kliinikule võlgu jäänud osa! AITÄH teile, et leidsite võimaluse appi tulla.
Tahaks teha kõigile kalli-kalli. Kuna see on võimatu, (mitmesaja inimesega grupikallistus oleks muidugi mõeldav) siis saan oma südames soovida teile kõigile kõike kõige paremat! Head inimesed pole ilmast kadunud, isegi raskel ajal on neid, kes saavad ja tahavad appi tulla. Loodan südamest, et ütelus "Heategu tuleb tegijale alati tagasi" peab paika.

Kallistuste ja põsemusidega teile
Kairit

Siin all on link kliiniku kodulehele. Minule tehtud operatsioonist on seal praegu veel vähe infot, kuna see on alles üsna uus protseduur ning ilmselt pole nad jõudnud seda kodukale lisada. Küll aga leida sa sealt erinevat inot võimalike ravide kohta, patsientide tagasisidet ning erinevad diagnoosid, mille puhul tüvirakkude siirdamisest on abi saadud.

http://www.xcell-center.com/