Tähtsad, kuid väsitavad päevad

Viimased päevad on Kairitile väsitavad olnud. Kolmapäeval võtsid nad sideme maha ja Kairit ehmatas ära nähes sellist suurt õmblust. Ta kujutas ette, et on mingi pisike haavake ja arvas, et kui oleks seda teadnud oleks natuke virisenud ka.














Reede oli väga tähtis päev nii Kairitile kui ka kogu me perele. Seda oleme me kõik oodanud - Kent, Kairiti poeg lõpetas kooli. Nüüd on ta siis paberitega kokk. Juba hommikul hakkas Kairit valmistuma selleks, et aktusele minna. Ennast korda teha, üsna pikk maa jalgsi minna koolini. Kuid olin kindel, et saame Heliga teda aidata ja jõuame aktusele. Koos saame ikka hakkama! Mina ühel pool, Heli teisel pool, toetasime Kairitit. Jää peal oli vesi, mis tegi liikumise raskemaks. Jõudsime kohale, väga ilusti ilma mingite probleemideta.Kairitile oli see kindlasti suur pingutus ja katsumus. Ta pidi meid usaldama. Aktus oli nagu aktus ikka, kõned, lilled, tänusõnad ja õnnitlused. Peale aktust arvas Kairit, et ta ei saa püsti enam, kuid sõna otseses mõttes tõstsime ta toolilt lahti. Kodus trepikojas ta jalad vaevalt kandsid, kuid oh imet jõudsime tuppa. Nägin kui väsinud ta oli, kuid nägin ka, kui õnnelik ta oli, nähes poja tunnistust ja kokapabereid. See päev oli raske, kuid sa said sellega nii hästi hakkama Kairit! Sa olid nii ilus oma lihtsuses! Olete koos Kentuga nii tublid!