Hirmus. Minuni jõudis uudis Väikelastekodu põlengust vahetult peale õnnetuse algust. Siis polnud veel teada infot hukkunutest. Võis vaid ettekujutada kui hull olukord seal valitses.
Olen kauges minevikus kaudselt selle asutusega seotud. Nimelt töötas meie ema väikelastekodus meedikuna. Siis resideerusid nad veel vanalinna kandis, Vee tänaval. Ema võttis meid väga sageli sinna kaasa. Käisime Hurmiga lastega mängimas ja jõudumööda aitamas. Mängisime nendega, kes said mängida. Ema oskas väga ilusti meile seletada, kes kui palju oskab ja tegutseda saab. Hurmil oli isegi vist üks väike sõbranna seal tekkinud- Svetlana. Imeilus laps oli! Mõned lapsed tõime ka omale koju külla. Osad lapsed olid nii palju tublid, et neid tohtis majast välja jalutama viia.
Mina olin sel ajal veel üsna tatikas ja palju ei taibanud. Vast 4-5 aastane. Aga mäletan sealset hästi. Aitasime ilusate ilmade korral lapsed õue mängima viia. Majal oli ilus hoov. Tähtis oli jälgida, et lapsed märkamatult ära ei kaoks. Ega nad ise palju ei taibanud ega sõnadest aru saanud. Käisime ka voodihaigetele lastele raamatuid näitamas. Need olid kurvad ruumid. Seal juhtus palju hirmsaid asju.
Paljud meie kodused mänguasjad ja raamatud sai sinna viidud, et lastel toredam oleks. Ega lapsed ei adunudki, et vahvad asjad või meie jaoks kõige väärtuslikum kraam neile kingitud sai. Peamiselt seal ju sügava vaimupuudega ja liitpuudega lapsed. Aga meil omal oli õega hea tunne. Eks see asi sedamoodi käis, et hirmsa mangumise peale sai emalt-isalt mingi mänguasi välja kaubeldud ja siis kui asi käes, siis lastele viidud. Mäletan täpselt enda udupeene "saksa-nuku" saatust, mille meremehest onu mulle kinkis. :) Muidugi olin kurb, et vähem kui tunniga olid nukust järgi ärarebitud jäsemed ja pundar nukujuukseid. Endise visadusega püüdsime siiski lapsi mängima õpetada.
Siis polnud veel ei annetusi ega sponsoreid, kelle toel laste elu armsamaks muuta. Hurmi oli eriti aktiivne samariitlane ja oleks ilmselt terve elamise sinna tarinud. Küllap taipas ta rohkem ja tahtis aidata kuidas üks laps aidata oskab.
Ema ei töötanud seal kuigi kaua. Hing ei pidanud vastu, nagu ta ütleb.
Mingi 10 aastat tagasi (või rohkem) ehitati Väikelastekodu praegusesse kohta Kastani tänaval.
Kuna tean ja mäletan, millised lapsed seal elavad, seda jubedam oli eilne õnnetus. Nende laste evakueerimine on üliraske. Ja no ei saa appi minna! Ma oleks läinud KOHE. Õnneks oli varsti kuulda, et linnarahvas kogunes abistama. Tean, et Aap läks appi asju tõstma ja tassima. Kindlasti paljud teised samuti.
Nüüd jääb üle vaid veidi oodata ja siis ehk on teada ka selget infot, kas ja kuidas neid edasi aidata saab. Minu koja-sõbrad ja sõpruskond on ootel ja valmis käed külge lööma kui saab. Annely ämm on seal tööl ja sealtkaudu saame ka vajaliku info.
Päev varem raputas meie linnakest kurb uudis linnalegend Gunnari lahkumisest. Teda teavad vist absoluutselt kõik elanikud olenemata east ja staatusest. See mees oli tuntud ka väljaspool linna. Mõni aasta tagasi pidasime plaani, et Gunnarile tuleks skulptuur püstitada. Võimalikult elutruu. Isegi kohavalikud mõtlesime välja- näiteks istuv Gunnar pargipingil SEB panga vastas pargis, või Hermannuse hoovis välikohvikus kohvitassiga Gunnar.:) Veel vahvam kui kuju-Gunnar „kõnniks” tänaval, kusagil vanalinna poolses otsas. Meie vahva mõte jäi erineva vastuseisu tõttu soiku. Kaupo käis vist isegi tähtsamate tegelastega asjast rääkimas aga ei miskit. Nüüd siis tundub, et analoogne idee on taas liikvel ja Gunnar saab oma auga väljateenitud mälestuskuju. See oleks ilus.
Loodan südamest ,et taevas on paradiis ja ehk need 10 süüta inimlast praegu jooksevad ja joonistavad seal päikese käes.Räägivad oma rääkimata juttu ja naermata naeru.Ja Gunnar räägib neile huvitavaid lugusid Haapsalust ja kõigest mida meie ei teagi .
VastaKustuta