Taastusravist

Veebruari alguses sukeldusin taastusravi maailma sügavamalt sisse. Olin 10 päeva Haapsalu taastusravihaiglas. Mõte oli siis püüda taastuda sügisesest kukkumisest tekkinud vigastusest. Püsti seista ma juba sain. Tänu sõbrapoiste abile õnnestus see meil üsna eduliselt. Iga jummala õhtu käisid Aap ja Peep mu külas ja aitasid seisma tõusta. Aga vot kõndida mul endiselt ei õnnestunud. Selleks on vajalik siis pisut teistmoodi ravi, mida haiglast saada lootsin.

Mul puudus igasugune varasem kogemus taastusraviga, selle haiglaga üldse. Ja ilmselt kujutasin oma vaimusilmas kogu sealset hoopis teistsugusena ette. Oma sinisilmsuses arvasin, et ravi määratakse iga patsiendi individuaalsest vajadusest lähtuvalt. Enda puhul ootasin enim maksimaalselt palju füsioteraapiat ja ehk massaži kah. Kümme päeva on üsna arvestatav aeg, et midagi ära jõuda teha. Samas, kuna sinna on tohutult raske löögile saada, siis tahaks vast iga optimistlik patsient antud ravipäevi maksimaalselt ära kasutada.

Esimese asjana tormas Hurmi linna mulle mingeid madalaid sandaale või rihmikuid ostma, mida füsioteraapias jalga panna. Sest vot on asi, mida minu majapidamisest ei leia. Küll aga on mul virnade viisi kõrge kontsaga kingi ja überägedaid saapaid- palun väga, milliseid vaja on! Mõned ägedad punk-tennised leiab samuti. Aga sandaale-ei. Ma lihtsalt polnud „selline” naine, kes madalate sandaalidega ringi käiks. Kontsakingadega pole aga vist veel kaua midagi teha.

Esimene üllatus oli see, et minu sealne raviarst ei kontrollinud üldse mu füüsilist seisundit. Null. Istus kõrvalvoodil ja vaatas tühja pilguga nõutult otsa, et nu mis me sulle siis määrame?

Tuli välja, et igale patsiendile on ette nähtud 45minutit füsioteraapiat päevas ja ei minutitki rohkem. Nu paneme sulle ravijalavanni ka, pakkus arst. Tundus veidi imelik aga mine sa tea, mis imejalavanni siin pakutakse. Siis psühholoogi vastuvõtt (huvitav miks?) ja tegevusterapeut. Nii.

Tegelikult olin ma juba esimesel haigla päeval nõutu ja pahane. See 45 minutit füsiot oli nii totralt vähe. Ülejäänud pika päeva vahid lakke ja molutad niisama. Psühholoogil polnud minuga ka midagi peale hakata. Massaaz ajas tigedaks. See oli pigem nagu viimne võidmine ilma igasuguse tulemuseta. Tõsiselt kurjaks sain aga teisel päeval, kui sain kätte selle „ravi-jalavanni.” Ma polnud juba eos suutnud taibata, milleks mulle selline asi üleüldse määrati aga kui nägin, et see polegi mitte midagi muud kui tõepoolest kõige labasem „sooja vee jalavann väikese mulliga.”.. no teate, andke andeks! Mingit nalja tehakse siin? Jalavanni võin ma omale kodus ka teha, kasvõi iga päev. . Mul käib kodus pediküür, kes masseerib, kreemitab, lakib ja möllab. Nii, et halastuskorras jalavanni haigekassa raha eest ma tõepoolest EI vaja. Ütlesin seda ka oma arstile, et keeldun järgmistest jalavannidest. Selle lolluse asemel võiks mulle midagi asjalikumat määrata. Või andku minule määratud jalavannid siis kellegile, kellel seda tõesti vaja on jne. Kas ma ei saaks hoopis selle asemel rohkem füsiot? Ei saa, vastati, sest haigekassal pole raha. Sorry, ma tean et haigekassal pole raha. Seda enam ei saa ma aru, MIKS peaksin ma haigekassa rahade eest soojavee jalavanni saama?? eriti, kui see mulle vähimalgi määral kuidagi ravivalt ei mõju. Mul kodus kraanist sooja vett tuleb-mu oma raha eest. Kui seda haigekassa raha nii näpuotsaga on, siis võiks ju seda palju otstarbekamalt kasutada, eksole. Miks peab näiteks minusugune patsient vedelema 10 päeva haiglas, et saada 10 korda 45 minutit füsioteraapiat? Need 10 korda on rahastatud ja ettenähtud. Kui on selge, et seda võiks saada päevas 2x45 minutit. Miks mitte siis olla haiglas 5päeva ja selle 5 päeva jooksul 2x füsios käia? 45 minutit enne lõunat ja teine 45 minutit õhtupoole. Miks kinni hoida ülikallist voodikohta, haigekassa raha eest? Voodikoht maksab ööpäevas üle 700 eegu. Saaks ju kokkuhoida oi-kui palju. Tervelt viie päeva voodikoha ja söögiraha! Ja säästetud voodikoha maksumuse eest määrata lisa-füsioteraapiat. Või kasutada seda raha muul patsiendile kasulikul viisil. See ei ole raketiteadus, ei ole võimatu. Ainult paindlikust oleks vaja. Ja tahtmist olla patsiendi jaoks võimalikult kasulik. Loomulikult on seal ravil ka neid, kellele ongi parim pikalt voodis puhata ja lihtsalt hooldatud saada.

Aga ei. Kõik saavad ühe kulbiga, vahet pole. Peamine, et raha tiksuks. Või näiteks.. kui juba ühe psühholoogiga vesteldes selgus, et mul EI OLE VAJA seda teenust, siis miks määrati mulle veel üks psühholoogi vastuvõtt? Ja seda ju ka haigekassa raha eest. Kus siin see kokkuhoid on? Ka see psühholoog nentis, et no teil pole mind tõesti vaja. Tänan. Seda oleks ma ka ise võinud öelda. Tasuta. Ärajäänud jalavanni asemel lubas arst (silmnähtavalt ärritunud) et määrab siis mu ühe käe randmele magnetravi. Tore. Ainult et mitte ühtegi magnetravi ma seal siiski ei saanud. Mitte kordagi. Pandi lihtsalt kuhugi kirja aga teenust ei osutatud? Maru huvitav suhtumine.

Õnneks vahetati mu massöör välja ja 3 korda sain tõeliselt head ja mõjusat massaazi. Tänud Eale!

Füsioteraapia piigad on seal aga tõeliselt tublid. Palju tervitusi neile! Nende juurde saali läksin ma väga hea meelega. See oli just see, miks ma seal tegelikult olin ja millest ka kasu oli. Lihtsalt nii kahju, et seda, mida patsient tegelikult vajab ja mis talle enim taastumiseks vajalik, seda on ettenähtud minimaalselt. Küsisin, et kuna palatis on ilusti teenuste hinnakirjad olemas, et kas saan näiteks liikumisravi juurde osta. Vot ei saa. Sest terapeutidel pole aega. Ja kohe tekib uus küsimus- miks siis rohkem terapeute juurde ei palgata kui nõudlus on ilmselgelt olemas? Ma polnud päris kindlasti ainus, kes sellest tõsiselt puudust tundis? Enamik poisse ja noorhärrasid nurisesid sama asja üle. Haigekassal pole raha, et füsioterapeute juurde palgata? See raha oleks olemas, kui haigla hakkaks suhtuma igasse patsienti individuaalselt ja ei raiskaks rahasid igasuguste totruste peale. Loomulikult oleks süsteemi muutmine suur ja raske töö. Kuid see teeniks õiget eesmärki- et haigekassa rahasid kasutatakse võimalikult kasumlikult, lähtudes iga patsiendi vajadustest. Patsiendid ei ole ühesugused, on nii erinevad diagnoosid ja veel erinevamad vajadused. Igatahes on see praegune süsteem läbinisti mäda. Ja kui keegi oma nokka lahti ei tee ja asja parandada ei püüa, siis raisatakse haigekassa rahasid edasi- jalavannide, mittevajalike psühholoogide ja tegematajäetud magnetravide peale. JA kurdetakse edasi, et raha on vähe.

Seda, kui "tõsiselt" minu sealne raviarst minusse suhtus või kui palju süveneda viitisis, näitas ilmekalt viimane 5 minuti selles majas. Nimelt ootasime ärasõidupäeval all fuajees autot, millega koju pidin saama. Olin koos Heli, ema ja oma palatikaaslase Reedaga. Paks talvejope seljas, saapad jalas, korralikult sisse pakitud-väljas oli pakane. Ja siis tuli äkki mu raviarst, väike haamrike käes ja kukkus rutakalt proovima, et kas mul ikka tundlikus ja see ja teine on ikka olemas ja kas ma ikka vibratsiooni tunnen, et kuidas mul selliste asjadega ikkagi on. Püha taevas! :)) Sellised asjad tehakse kindlaks esmasel patsiendi ülevaatusel, mitte tema lahkumisel, läbi jope ja talvepükste ning saabaste. Ju siis tohtril tuli tahest tahtmata täita minu kohta mõned dokumendid ja ta sai ise ka aru, et tegelikult polnud suvatsenud ta mind isegi mitte üle vaadata. No siis ei saagi ju tahta, et patsiendile just talle sobiv ravi määratakse. See seik oli NII naljakas, et seda oleks pidanud filmima, ausõna. Ja minu meelest näitab selline asi väga värvikalt arsti suhtumist patsienti. Igatahes saime me kõik korralikult naerda- sõnu polnudki vaja.

Õnneks möödusid need 10 päeva ruttu. Seda suures osas tänu sõpradele, kes pidevalt mul külas käisid, et kasutut aega kuidagimoodi sisustada. Heli ja Merle olid lausa kaks korda päevas seal. Poputasid mind, nagu kuningakassi. Maru vahva palatikaaslane sattus mulle ka. Eks ta lõpuks harjus ära, et mul õhtuti terve hulk külalisi toas oli. Neid käis ikka palju- nii tore. Ka sõbrapäev jäi haigla aja sisse. Minu Kõige Suurem Sõber kullerdas ilusa krudiseva pundi erkkollaseid tulpe haiglasse.:)

Nüüd on vähemalt selge, et pean sinna majja tagasi saama. Ja mitte mingil juhul haiglasse sisse, vaid lihtsalt ise ostma füsioterapeutide teenust. Saan ju mingi nipiga seal kohal käia. Need 10 päeva füsiot näitasid, et sellest ON mulle kasu.:) tuleb visalt jätkata.

Minu ümber on täiesti vaimustavad inimesed, kes inspireerivad mind sajal erineval moel. Millise uskumatu armastusega nad minu jaoks olemas on. Kirjeldamatu!

Homme on Vabariigi aastapäev. Ilmselt kujuneb sellest väike pidune istumine minu pool. Kes lubas koogi küpsetada, kes soolase tuua, shampust pidulikuks puhuks ikka majapidamises leidub. Ja nagu ikka-mahub siia palju palju rahvast istuma. Oi, kui väga ma neid inimesi armastan!