Viimane postitus

Tuleb vaid uskuda ja tegutseda. Kas teate KUI ütlemata õnnelik inimene olin ma tegelikult, sest minu ümber oli niiiiiii palju armsaid sõpru ja häid inimesi!

Aitäh teile!

Kallistuste ja muude viguritega

siiralt Teie

KAIRIT

21.07.1970 - 02.12.2011

Mai (ja enne seda)

Tükk vaikust on siin minu poolt olnud. Sellel pole mingit erilist põhjust, lihtsalt nii on läinud, et mul ei ole olnud isu kribada. Aga nüüd läks siin vool ära. Ei telekat, ei internetti, raamatut kah ei taha praegu lugeda.

Voolukatkestus on üks neid väheseid asju, mille puhul ma rõõmu tunnen, et teistel on KA sitasti. Kui oleks vaid minul elekter ära läinud-oleks jama. Mis ma teha saaks? Eriti siis, kui üksi kodus olen. Aga nüüd, kui tean, et terve linn on vooluta jääb üle lihtsalt rahulikult oodata.

Mis siis vahepeal olnud on...

Elu läheb edasi, nagu saab ja nagu ma minna lasen. Mingeid muutusi minu füüsilises seisundis ei ole. Võiks ju midagi paremuse poole liikuda. Ravim, mida endiselt võtan, pole minu meelest veel oodatud tööd teinud. Õnneks ka halvas mõttes mitte.

Igapäeva ellu on tekkinud rahulik rütm ja teatav rutiin. Suuresti tänu sõprade toetusele käib mul paar korda nädalas massöör- vääga mõnna (ja usutavasti ka mulle kasulik) Niisamuti on mul suur rõõm, et Ansast on saanud minu isiklik ja asendamatu füsioterapeut. Ma ei saa aru, kuidas ta küll kõike jõuab, kuid minuga füüsilist teraapiat käib ta 2-3 korda nädalas tegemas. Mõni aeg tagasi avas ta kesklinnas armsa pilatese-ja joogastuudio. Kuna Ansa on ka füsioteraapiat õppinud, siis tunnen end temaga hästi kindlalt. Ka massöör, kes mul kodus käib, on Anzelika stuudiost ning on meditsiinilise taustaga. Stuudio ja palju inot leiad: pilates.murik.ee

Märtsi keskpaiku oli vahva võimalus suurt hulka oma koja-sõpru näha. Nimelt toimus meie koja korraldatud konverents just Haapsalus. Oodata oli ca 90 osalejat, priimad koolitused ja muhe õhtune pidu. Ja kui on ikka soov minna, siis tuleb minna. Aga kuidas sa lähed, kui kõndida ei saa? Vat just selleks otstarbeks on välja mõeldud selline vigurvänt, nagu ratastool:) Kas sa teadsid, et esimene ratastool leiutati juba 1595 aastal Hispaanias. Uskumatu, eksole? Nii, et tegemist pole sugugi tagumiseaja leiutisega.

Heli laenutas nimetatud õhtuks tunduvalt kaasaegsema mudeli ja ilma suuremate probleemideta olime üritusel. Kultuurimajani sõitsime muidugi autoga. Kuna ei mina ega Heli ei omanud eelnevaid märkimisväärseid kogemusi ratastooliga rallimisel, siis minnes tuli appi Peep ja öösel kojumineku ajal abistas Aap. Ikka kindlam tunne, kuna õues koosnes maapind jäämägedest ja kinnikülmunud ehitusprahist kultuurimaja ümbruses, nii et tugev ja kindel mehekäsi oli tooli manööverdamisel lausa hädavajalik.

Üritus ise oli väga väga mõnus (milles ma loomulikult ei kahelnudki) Sain vist aastajagu kallistusi korraga kätte. Õhtusöök oli oivaline, esinejad vaimustavad, seltskond parim! Ma unustasin täiesti, et minu tool, millel istun, on natuke teistsugune kui teiste toolid. Ainult siis käis kiuks seest läbi, kui õhtu tantsuni jõudis. Muusikat tegi DJ P Julm. Paadunud tantsuhulluna oli raske edasi istuda.

....................................................................

Maailmamõõdus asjad on olnud kirevad. William võttis naise (mis on mõistagi ilus vahva ja muinasjutuhõnguline) ning Osama B.L tapeti. Selle viimasega seoses pean tunnistama, et minul isiklikult oli väga ebameeldiv ja kuidagi häbi ja vastik vaadata telekas neid juubeldavaid ja eufoorias röökivaid inimesi, kes Obama avalduse peale tänavatele lällama tormasid. Jah, kõik oli õige ja möödapääsmatu, kõik pidigi just nii minema ja ilmselt maailma suurim kurjategija hävitamine ongi super saavutus. Ilmselt on see minu „kiiks” kuid see tapmist ülistav röökiv ja juubeldav rahvamass oli kuidagi.... vastik.

Laiemas plaanis võib esiterroristi tapmine võrduda mütoloogilise hüdra pea raiumisega.

...................................................................

Eelmise aasta novembri postituses „Kus on, sinna tuleb juurde” kirjutasin rabavast kohtumisest ühe „arstiga” kelle vastuvõtule sattusin. Tõttöelda kirjutasin seigas võimalikult pehmelt, jättes välja nii mõnegi trükimusta mittekannatava väljaütlemise nimetatud tohtrihärra poolt.

Tänaseks on just sellest samast „arstist” saanud telestaar. Nimelt on ETV Pealtnägija temast ja tema alluvuses olevast haiglast koguni kaks saadet teinud. Kõnealune jogurtisöödik ja pohhuist, kes mind tol korral Läänemaa Haigla kiirabivastuvõtus oma labasusega šokeeris, oli kurikuulus Andres Peri.

Tuleb välja, et ta käib siin gastroleerimas. Ja aru ma ei saa, mis paganama häda pärast hoiab Läänemaa Haigla seda punapõskset naksitralli oma palgal!? Kohalik kõlakas räägib, et kui Peril on valveaeg, siis veedab ta selle sageli Veekeskuses. Pole probleemi!

Pealtnägija teemad olid muidugi märksa laiemad ja julmemad. Ja kindlasti ei lasu kogu süü ühel inimesel. Selge on see, et kala mädaneb alati peast. Enamik hooldushaiglates toimuvast tundub olevat jube ja õudustäratav.

Aga noh, see-eest on meil vangidel euronormid ja kõvasti kaitstud inimõigused.

Taastusravist

Veebruari alguses sukeldusin taastusravi maailma sügavamalt sisse. Olin 10 päeva Haapsalu taastusravihaiglas. Mõte oli siis püüda taastuda sügisesest kukkumisest tekkinud vigastusest. Püsti seista ma juba sain. Tänu sõbrapoiste abile õnnestus see meil üsna eduliselt. Iga jummala õhtu käisid Aap ja Peep mu külas ja aitasid seisma tõusta. Aga vot kõndida mul endiselt ei õnnestunud. Selleks on vajalik siis pisut teistmoodi ravi, mida haiglast saada lootsin.

Mul puudus igasugune varasem kogemus taastusraviga, selle haiglaga üldse. Ja ilmselt kujutasin oma vaimusilmas kogu sealset hoopis teistsugusena ette. Oma sinisilmsuses arvasin, et ravi määratakse iga patsiendi individuaalsest vajadusest lähtuvalt. Enda puhul ootasin enim maksimaalselt palju füsioteraapiat ja ehk massaži kah. Kümme päeva on üsna arvestatav aeg, et midagi ära jõuda teha. Samas, kuna sinna on tohutult raske löögile saada, siis tahaks vast iga optimistlik patsient antud ravipäevi maksimaalselt ära kasutada.

Esimese asjana tormas Hurmi linna mulle mingeid madalaid sandaale või rihmikuid ostma, mida füsioteraapias jalga panna. Sest vot on asi, mida minu majapidamisest ei leia. Küll aga on mul virnade viisi kõrge kontsaga kingi ja überägedaid saapaid- palun väga, milliseid vaja on! Mõned ägedad punk-tennised leiab samuti. Aga sandaale-ei. Ma lihtsalt polnud „selline” naine, kes madalate sandaalidega ringi käiks. Kontsakingadega pole aga vist veel kaua midagi teha.

Esimene üllatus oli see, et minu sealne raviarst ei kontrollinud üldse mu füüsilist seisundit. Null. Istus kõrvalvoodil ja vaatas tühja pilguga nõutult otsa, et nu mis me sulle siis määrame?

Tuli välja, et igale patsiendile on ette nähtud 45minutit füsioteraapiat päevas ja ei minutitki rohkem. Nu paneme sulle ravijalavanni ka, pakkus arst. Tundus veidi imelik aga mine sa tea, mis imejalavanni siin pakutakse. Siis psühholoogi vastuvõtt (huvitav miks?) ja tegevusterapeut. Nii.

Tegelikult olin ma juba esimesel haigla päeval nõutu ja pahane. See 45 minutit füsiot oli nii totralt vähe. Ülejäänud pika päeva vahid lakke ja molutad niisama. Psühholoogil polnud minuga ka midagi peale hakata. Massaaz ajas tigedaks. See oli pigem nagu viimne võidmine ilma igasuguse tulemuseta. Tõsiselt kurjaks sain aga teisel päeval, kui sain kätte selle „ravi-jalavanni.” Ma polnud juba eos suutnud taibata, milleks mulle selline asi üleüldse määrati aga kui nägin, et see polegi mitte midagi muud kui tõepoolest kõige labasem „sooja vee jalavann väikese mulliga.”.. no teate, andke andeks! Mingit nalja tehakse siin? Jalavanni võin ma omale kodus ka teha, kasvõi iga päev. . Mul käib kodus pediküür, kes masseerib, kreemitab, lakib ja möllab. Nii, et halastuskorras jalavanni haigekassa raha eest ma tõepoolest EI vaja. Ütlesin seda ka oma arstile, et keeldun järgmistest jalavannidest. Selle lolluse asemel võiks mulle midagi asjalikumat määrata. Või andku minule määratud jalavannid siis kellegile, kellel seda tõesti vaja on jne. Kas ma ei saaks hoopis selle asemel rohkem füsiot? Ei saa, vastati, sest haigekassal pole raha. Sorry, ma tean et haigekassal pole raha. Seda enam ei saa ma aru, MIKS peaksin ma haigekassa rahade eest soojavee jalavanni saama?? eriti, kui see mulle vähimalgi määral kuidagi ravivalt ei mõju. Mul kodus kraanist sooja vett tuleb-mu oma raha eest. Kui seda haigekassa raha nii näpuotsaga on, siis võiks ju seda palju otstarbekamalt kasutada, eksole. Miks peab näiteks minusugune patsient vedelema 10 päeva haiglas, et saada 10 korda 45 minutit füsioteraapiat? Need 10 korda on rahastatud ja ettenähtud. Kui on selge, et seda võiks saada päevas 2x45 minutit. Miks mitte siis olla haiglas 5päeva ja selle 5 päeva jooksul 2x füsios käia? 45 minutit enne lõunat ja teine 45 minutit õhtupoole. Miks kinni hoida ülikallist voodikohta, haigekassa raha eest? Voodikoht maksab ööpäevas üle 700 eegu. Saaks ju kokkuhoida oi-kui palju. Tervelt viie päeva voodikoha ja söögiraha! Ja säästetud voodikoha maksumuse eest määrata lisa-füsioteraapiat. Või kasutada seda raha muul patsiendile kasulikul viisil. See ei ole raketiteadus, ei ole võimatu. Ainult paindlikust oleks vaja. Ja tahtmist olla patsiendi jaoks võimalikult kasulik. Loomulikult on seal ravil ka neid, kellele ongi parim pikalt voodis puhata ja lihtsalt hooldatud saada.

Aga ei. Kõik saavad ühe kulbiga, vahet pole. Peamine, et raha tiksuks. Või näiteks.. kui juba ühe psühholoogiga vesteldes selgus, et mul EI OLE VAJA seda teenust, siis miks määrati mulle veel üks psühholoogi vastuvõtt? Ja seda ju ka haigekassa raha eest. Kus siin see kokkuhoid on? Ka see psühholoog nentis, et no teil pole mind tõesti vaja. Tänan. Seda oleks ma ka ise võinud öelda. Tasuta. Ärajäänud jalavanni asemel lubas arst (silmnähtavalt ärritunud) et määrab siis mu ühe käe randmele magnetravi. Tore. Ainult et mitte ühtegi magnetravi ma seal siiski ei saanud. Mitte kordagi. Pandi lihtsalt kuhugi kirja aga teenust ei osutatud? Maru huvitav suhtumine.

Õnneks vahetati mu massöör välja ja 3 korda sain tõeliselt head ja mõjusat massaazi. Tänud Eale!

Füsioteraapia piigad on seal aga tõeliselt tublid. Palju tervitusi neile! Nende juurde saali läksin ma väga hea meelega. See oli just see, miks ma seal tegelikult olin ja millest ka kasu oli. Lihtsalt nii kahju, et seda, mida patsient tegelikult vajab ja mis talle enim taastumiseks vajalik, seda on ettenähtud minimaalselt. Küsisin, et kuna palatis on ilusti teenuste hinnakirjad olemas, et kas saan näiteks liikumisravi juurde osta. Vot ei saa. Sest terapeutidel pole aega. Ja kohe tekib uus küsimus- miks siis rohkem terapeute juurde ei palgata kui nõudlus on ilmselgelt olemas? Ma polnud päris kindlasti ainus, kes sellest tõsiselt puudust tundis? Enamik poisse ja noorhärrasid nurisesid sama asja üle. Haigekassal pole raha, et füsioterapeute juurde palgata? See raha oleks olemas, kui haigla hakkaks suhtuma igasse patsienti individuaalselt ja ei raiskaks rahasid igasuguste totruste peale. Loomulikult oleks süsteemi muutmine suur ja raske töö. Kuid see teeniks õiget eesmärki- et haigekassa rahasid kasutatakse võimalikult kasumlikult, lähtudes iga patsiendi vajadustest. Patsiendid ei ole ühesugused, on nii erinevad diagnoosid ja veel erinevamad vajadused. Igatahes on see praegune süsteem läbinisti mäda. Ja kui keegi oma nokka lahti ei tee ja asja parandada ei püüa, siis raisatakse haigekassa rahasid edasi- jalavannide, mittevajalike psühholoogide ja tegematajäetud magnetravide peale. JA kurdetakse edasi, et raha on vähe.

Seda, kui "tõsiselt" minu sealne raviarst minusse suhtus või kui palju süveneda viitisis, näitas ilmekalt viimane 5 minuti selles majas. Nimelt ootasime ärasõidupäeval all fuajees autot, millega koju pidin saama. Olin koos Heli, ema ja oma palatikaaslase Reedaga. Paks talvejope seljas, saapad jalas, korralikult sisse pakitud-väljas oli pakane. Ja siis tuli äkki mu raviarst, väike haamrike käes ja kukkus rutakalt proovima, et kas mul ikka tundlikus ja see ja teine on ikka olemas ja kas ma ikka vibratsiooni tunnen, et kuidas mul selliste asjadega ikkagi on. Püha taevas! :)) Sellised asjad tehakse kindlaks esmasel patsiendi ülevaatusel, mitte tema lahkumisel, läbi jope ja talvepükste ning saabaste. Ju siis tohtril tuli tahest tahtmata täita minu kohta mõned dokumendid ja ta sai ise ka aru, et tegelikult polnud suvatsenud ta mind isegi mitte üle vaadata. No siis ei saagi ju tahta, et patsiendile just talle sobiv ravi määratakse. See seik oli NII naljakas, et seda oleks pidanud filmima, ausõna. Ja minu meelest näitab selline asi väga värvikalt arsti suhtumist patsienti. Igatahes saime me kõik korralikult naerda- sõnu polnudki vaja.

Õnneks möödusid need 10 päeva ruttu. Seda suures osas tänu sõpradele, kes pidevalt mul külas käisid, et kasutut aega kuidagimoodi sisustada. Heli ja Merle olid lausa kaks korda päevas seal. Poputasid mind, nagu kuningakassi. Maru vahva palatikaaslane sattus mulle ka. Eks ta lõpuks harjus ära, et mul õhtuti terve hulk külalisi toas oli. Neid käis ikka palju- nii tore. Ka sõbrapäev jäi haigla aja sisse. Minu Kõige Suurem Sõber kullerdas ilusa krudiseva pundi erkkollaseid tulpe haiglasse.:)

Nüüd on vähemalt selge, et pean sinna majja tagasi saama. Ja mitte mingil juhul haiglasse sisse, vaid lihtsalt ise ostma füsioterapeutide teenust. Saan ju mingi nipiga seal kohal käia. Need 10 päeva füsiot näitasid, et sellest ON mulle kasu.:) tuleb visalt jätkata.

Minu ümber on täiesti vaimustavad inimesed, kes inspireerivad mind sajal erineval moel. Millise uskumatu armastusega nad minu jaoks olemas on. Kirjeldamatu!

Homme on Vabariigi aastapäev. Ilmselt kujuneb sellest väike pidune istumine minu pool. Kes lubas koogi küpsetada, kes soolase tuua, shampust pidulikuks puhuks ikka majapidamises leidub. Ja nagu ikka-mahub siia palju palju rahvast istuma. Oi, kui väga ma neid inimesi armastan!

Kurb nädalavahetus Haapsalus

Hirmus. Minuni jõudis uudis Väikelastekodu põlengust vahetult peale õnnetuse algust. Siis polnud veel teada infot hukkunutest. Võis vaid ettekujutada kui hull olukord seal valitses.

Olen kauges minevikus kaudselt selle asutusega seotud. Nimelt töötas meie ema väikelastekodus meedikuna. Siis resideerusid nad veel vanalinna kandis, Vee tänaval. Ema võttis meid väga sageli sinna kaasa. Käisime Hurmiga lastega mängimas ja jõudumööda aitamas. Mängisime nendega, kes said mängida. Ema oskas väga ilusti meile seletada, kes kui palju oskab ja tegutseda saab. Hurmil oli isegi vist üks väike sõbranna seal tekkinud- Svetlana. Imeilus laps oli! Mõned lapsed tõime ka omale koju külla. Osad lapsed olid nii palju tublid, et neid tohtis majast välja jalutama viia.

Mina olin sel ajal veel üsna tatikas ja palju ei taibanud. Vast 4-5 aastane. Aga mäletan sealset hästi. Aitasime ilusate ilmade korral lapsed õue mängima viia. Majal oli ilus hoov. Tähtis oli jälgida, et lapsed märkamatult ära ei kaoks. Ega nad ise palju ei taibanud ega sõnadest aru saanud. Käisime ka voodihaigetele lastele raamatuid näitamas. Need olid kurvad ruumid. Seal juhtus palju hirmsaid asju.

Paljud meie kodused mänguasjad ja raamatud sai sinna viidud, et lastel toredam oleks. Ega lapsed ei adunudki, et vahvad asjad või meie jaoks kõige väärtuslikum kraam neile kingitud sai. Peamiselt seal ju sügava vaimupuudega ja liitpuudega lapsed. Aga meil omal oli õega hea tunne. Eks see asi sedamoodi käis, et hirmsa mangumise peale sai emalt-isalt mingi mänguasi välja kaubeldud ja siis kui asi käes, siis lastele viidud. Mäletan täpselt enda udupeene "saksa-nuku" saatust, mille meremehest onu mulle kinkis. :) Muidugi olin kurb, et vähem kui tunniga olid nukust järgi ärarebitud jäsemed ja pundar nukujuukseid. Endise visadusega püüdsime siiski lapsi mängima õpetada.

Siis polnud veel ei annetusi ega sponsoreid, kelle toel laste elu armsamaks muuta. Hurmi oli eriti aktiivne samariitlane ja oleks ilmselt terve elamise sinna tarinud. Küllap taipas ta rohkem ja tahtis aidata kuidas üks laps aidata oskab.

Ema ei töötanud seal kuigi kaua. Hing ei pidanud vastu, nagu ta ütleb.

Mingi 10 aastat tagasi (või rohkem) ehitati Väikelastekodu praegusesse kohta Kastani tänaval.

Kuna tean ja mäletan, millised lapsed seal elavad, seda jubedam oli eilne õnnetus. Nende laste evakueerimine on üliraske. Ja no ei saa appi minna! Ma oleks läinud KOHE. Õnneks oli varsti kuulda, et linnarahvas kogunes abistama. Tean, et Aap läks appi asju tõstma ja tassima. Kindlasti paljud teised samuti.

Nüüd jääb üle vaid veidi oodata ja siis ehk on teada ka selget infot, kas ja kuidas neid edasi aidata saab. Minu koja-sõbrad ja sõpruskond on ootel ja valmis käed külge lööma kui saab. Annely ämm on seal tööl ja sealtkaudu saame ka vajaliku info.

Päev varem raputas meie linnakest kurb uudis linnalegend Gunnari lahkumisest. Teda teavad vist absoluutselt kõik elanikud olenemata east ja staatusest. See mees oli tuntud ka väljaspool linna. Mõni aasta tagasi pidasime plaani, et Gunnarile tuleks skulptuur püstitada. Võimalikult elutruu. Isegi kohavalikud mõtlesime välja- näiteks istuv Gunnar pargipingil SEB panga vastas pargis, või Hermannuse hoovis välikohvikus kohvitassiga Gunnar.:) Veel vahvam kui kuju-Gunnar „kõnniks” tänaval, kusagil vanalinna poolses otsas. Meie vahva mõte jäi erineva vastuseisu tõttu soiku. Kaupo käis vist isegi tähtsamate tegelastega asjast rääkimas aga ei miskit. Nüüd siis tundub, et analoogne idee on taas liikvel ja Gunnar saab oma auga väljateenitud mälestuskuju. See oleks ilus.

kompassist ja mitte eriti tõsiselt

Puhtast uudishimust proovisin järgi sellise aktuaalse vidina nagu valijakompass.

http://valijakompass.err.ee/

Tulemus polnud eriti üllatav- 1.rohelised 2.sotsid 3.reformarid. Protsentuaalselt üsna üksteise kukil. Olen ise reformistide valija olnud, kuigi tagumisel ajal õrnalt kahtlema hakanud. Viimane koht kuulus kesikutele—sellega pani kompass tõesti täppi.

Ja siis, puhtast uudishimust, alustasin kompassiga katsetust otsast peale. Tahtsin näha, et KUI ma vastaksin täpselt risti vastupidiselt oma tegelikule arvamusele, kas siis oleks tulemus samuti vastupidine, et ehk kesikud oleks esikohal. Vastuseid klikkides püüdsin ennast mõelda „tõeliseks kesikmooriks” ja tegin enda arvates ülinapakaid valikuid. Ning see tulemus üllatas juba tõsiselt – 1. koht reformarid ja viimasel kohal......ikka kesikud.

Tundub olevat võimatu..Kuidas see võimlik on, et taipa. Kaupo arvas selle peale, et minu aju pole võimeline genereerima sellist vastuste kombinatsiooni, mis ühtiks kesikutega, isegi kui ma väga püüaks. Nüüd tekkis juba sportlik huvi. Alustasin valijakompassiga kolmandat korda. Eesmärk endine- leida valikutekombinatsioon, kus tulemuseks esikohal keskerakond. Ja õnnestus. Tulemus: 1. valik- kesikud ja viimane reofrm. Mida ma selleks tegin? lihtsalt seda, et paljudele väidetele panin vastuseks „arvamus puudub.”

Vaevalt, et keegi nüüd kompassi tulemuste järgi valima läheb.Ehk mitte. Mõtlemapanev on see vidin ehk aga siiski. Lõbus asjandus.

Mis oleks, kui selliseid „kompasse” saaks teha erinevate teemade puhul? Milline eriala on su loomusele sobivaim? Arvad küll, et eelistad majandusalast eriala ja tööd aga välja tuleb, et oleksid ideaalne sotsiaaltöötaja. Või vastaks sinu ootustele hoopis muuseumitöö.

Kompass, millist koeratõugu perre võtta? (no äkki mõni kohe üldse ei oska ise mõtelda)

Milline puhkus sulle tegelikult paremini sobib (tööpuhkus maakodus, reis Tiibetisse, laevakruiis, lastega reisima, kodus omaette, sa ei vajagi puhkust jne)

Kompass, millist elukaaslast sa tegelikult enda kõrvale soovid?

Õnneks selliseid lollusi ei tehta, õnneks poleks need ka reaalselt võimalikud.Kujuta näiteks ette, et on olemas Mees, kes klikib sobiva naise valimisel „kompassis” järgnevad valikud:

1. naine peab tolereerima mehe alkoholismi ja /või joomist (nii avalikku kui varjatud kujul esinevat)
2. naine peab olema suuteline meest majanduslikult ülal pidama (olema mehe isiklik ATM)
3. naine peab soovima lahendada ja lahendama kõik mehe olmeprobleemid
4. naine peab tolereerima ja mõistma mehe eelmistes suhetes esinenud perevägivalda ja uskuma, et mees on rahumeelseks ümbersündinud.
5. naine peab suutma meest mitte kunagi kritiseerida
6. naine peab garanteerima muretu elu ja suutma likvideerida kõikvõimalikud mehe mured
7. naine peab igal juhul meest uskuma ka siis, kui teab, et mees valetab. mees valetab palju ning pidevalt.
8. naine peab garanteerima, et naisel endal ei tekiks kunagi mingeid probleeme, mis mehe eluidülli häiriksid.
9. naine peaks teenima piisavalt, et mees saaks kodune olla (st.et mees ei peaks igapäevatööl käima)
10. naine peab tegema kõik endast oleneva, et mehe Jaanipäev kestaks 365 päeva
11. naine peab teadma, et alati on mehe sadades hädades süüdi kõik teised, mitte kunagi mees ise.
12. naine peab arvestama, et mehe lubadused ei maksa midagi. Oluline on hinnata ilusaid sõnu (arvestades, et need on katteta) Mees võib alati ühepoolselt kokkulepetest taganeda. Naine mitte.
13. naine ei tohi aru saada, et suur osa mehe identiteedi eksponeerimisest ja „mina olen selline” loosungitest on kindla eesmärgiga roll ja etendus, mis tõele ei vasta.
14. naisel ei tohiks olla ema, sest sest siis tegeleb naine rohkem mehe poputamisega ehk on mehele ise emme eest ja ämm oleks tüütu rudiment mehe elus nagunii

Nii saaks kokku tõeliselt ideaalse naise. Umbes 30 ilmselget küsimust/vastust on siit muidugi puudu. Tundub olevat sellise tubli eesti naise portree, onju? Ja olgem ausad-neid mehi, kes just sellist naist ja sellist elu tõemeeli endale ihaldavad, leidub samuti. Ka minu suures tutvusringkonnas on vähemalt üks täpselt selliste soovide, omaduste ja sihtidega mees täiesti reaalselt olemas. Ilma liialdamata. Kui veab, siis leiab iga pott omale õige kaane. Ka sitapott. Kompassi pole vajagi.

Püsige terved!

Ika` st

Eelmise aasta 26.aprilli postituses kirjutasin oma palatikaaslasest Ikaśt. Neljakümnendate aastate alguses naine, kellel oli veider ja tuvastamatu sümptom- täielik füüsiline tundetus. Suhtlesin Ikaga peale haiglat pidevalt, nii msnis kui telefoniga. Ning ükskõik, mida tema olukorra parandamiseks ka ei tehtud, mitte miski paraku ei mõjunud. Ühel päeval teatas ta mulle, et ta ei suuda enam seista. Kui ma ei eksi, siis oli see varasügis või pigem suve lõpp. Ta oli järjekordselt haiglas ning tulnud just lumbaalpunktsioonilt.

Edasi läks asi hirmsa kiirusega. Söömisega olid Ikal suured probleemid juba siis, kui temaga esmakordselt kohtusin. Kummalisel kombel neelas ta toidu kopsu. Tundub võimatuna kuid ometi tõsi. Suve lõpus, kui ta kapitaalselt haiglasse pandi, hakati Ikat toitma voolikute ja torude kaudu, et organism täiesti nälga ei jääks. Miks sellega nii kaua venitati jääb mulle mõistmatuks. Ika kehakaal oli selleks ajaks drastiliselt langenud, ta kaalus veidi üle 40 kg.

Järgmisena kaotas ta kõnevõime.

Praegu on jaanuar, seega on Ika rohkem kui pool aastat elanud haiglates. Liikumatuna. Kõnevõimetuna. Torude kaudu toitmisel. Ning nüüd vajab ta ka hingamisel aparaatide abi. Vähem kui aastaga on rõõmsast ja lahedast inimesest järele jäänud eksisteeriv ja mõtlev aju. See on kõik.

Ika endaga suhelda pole muidugi võimalik, kuid tema 20aastane tütar kirjutab mulle sageli. Ta rääkis, et Ikal on korduvalt olnud tõsised hingamisraskused ja südameseiskumised, mis on vajanud sekkumist. Ja nad (med.personal) visa järjekindlusega ikka ja jälle elustavad teda. Et ta saaks veel eksisteerida. Sest seadus näeb nii ette?

Ma ei tea, kas sina oskad ette kujutada ennast olukorras, kus sa ei saa ennast üldse liigutada, ei saa süüa, ei saa rääkida, ei saa hästi hingata AGA su pea töötab, sa oled mõtlev inimene, kelle mõistus on täiesti ok. Oled kuust kuusse haiglas ja vaatad lage. Non-stop. Sa ei saa rääkida...sa lihtsalt oled. Sa ei saa näiteks paluda, et keegi tuleks ja ajaks ära kärbse, kes juba 15 minutit mööda su nägu kõnnib ja oma koibi hõõrub, sa ei saa seda kärbest ka ise oma näolt ära ajada. Sa lihtsalt OLED. Sa ei saa isegi seda öelda, et sa ei taha enam olemas olla. Et aitab nüüd küll, palun! Sind sunnitakse edasi elama.. sul ei lasta surra.

Ja sa tead, et igasugune ravi puudub- ainult hullemaks saab minna. Lähebki. Kas suudad midagi sellist ette kujutada?

Kui SEE pole maapealne põrgu, siis öelge mulle, mis see siis on?!

On tagumine aeg vastu võtta seadus eutanaasia võimaldamiseks. Esialgu ainult keerutatakse selle seaduse vajalikuse ümber. Kaheldakse, kas me oleme ikka nii targad, et seda kasutada oskame. See on õigustatud kõhklus. Nagu maa alt ilmub alati välja keegi tark, kes väidab, et eutanaasiat kasutades hakatakse vanuritelt kinnisvara kätte saama. Idiotism. Kuidas saab nii jälgi mõtte peale üldse tullagi?

Jah, nad ei tea, millest nad räägivad. Me suudame halastada loomadele kuid mitte inimesele. Ikal poleks sellest seadusest enam kuigipalju kasu, sest tema ei saa oma soove korrektselt avaldada. Kuid usun, et kuidagi suudaks ta SELLE soovi arusaadavaks teha ikkagi. Tegelikult see ongi ainus asi, mida ta iga päev öelda püüab.

2011

Tere. „Head uut aastat” enam soovida ei sobi. Aeg möödub pöörase kiirusega. See meeldib mulle.
Ma ei tee praegu väga pikka postitust. Vist. On palju asju millest kirjutada aga iga asi omal ajal.

Mulle on jäänud selline mulje, et inimesed, kes mind reaalselt ei näe, vaid loevad või kuulevad kellegi käest või saadavad muul viisil infot, et need inimesed kujutavad minu seisundit kuidagi palju hullemana ette, kui see tegelikult on. Ma väga loodan, et ma pole ise moonutaud pilti edastanud. Või keegi teine..
Miks mul siis selline mulje? Sest viimasel ajal on mul üksjagu lahedaid vanu sõpru külla sattunud ja pea esimene asi, mis nad teevad tuppa astudes on- hopppaaaa kulmud üles, silmad suureks ja üle toa kajab vali imestus: „Isssver, sa oled ju täitsa ise enda moodi!”või meeste puhul: „Nohh, sul polegi ju viga midagi!”
Muidugi olen ma mina ise. Täiesti naljakas lausa, kas tõesti kujutatakse ette, et ma vedelen liikumatu nutsakuna voodis, ila jookseb suunurgast padjale ja teen mömmmömmm? Kaugel sellest- väga kaugel, mu sõbrake! :)))

Oktoobris juhtunud kukkumine andis tõesti vastiku tagasilöögi. Lahases ja valusa jalaga olid mu kõndimised mõneks ajaks kõnnitud. Tuju... sitt. Aga sa lase oma jalg lahasesse panna ja vaata, kuidas hakkama saad. Veel parem-pane mõlemad jalad kinni. Ja parem oleks, kui hoolitsed selle eest, et su kõrval oleks siis keegi, kes raskel ajal saba jalge vahele ei tõmba ja kiunudes minema ei jookse.
Kuu hiljem sai jalg lahti võetud. Esialgu ei saanud sellega ikka midagi tarka teha, liiga valus oli. Kuna nüüdseks valu enam pole, siis on peamine eesmärk tegeleda taastumisega. On üsna hämmastav, kui rumalaks võib muutuda inimese mingi...jäse kui seda ei kasuta. Ma ise leian, et mul läheb sellega maru hästi. Kartsin hullemat, et äkki ei suuda peale seda matsu enam üldse püsti seista vms. Mine sa tea neid asju..Aga asjatu hirm- seisab ja kuidas veel!
Loodetavasti saan varsti veidikeseks taastusravihaiglasse, et seal asjatundlikumat ning põhjalikumat ravi saada. Stepptantsijat või baleriini nad minust seal ilmselt ei tee aga mõningase edu saavutan vast ikkagi.
.Praegu tarvitan ohtralt ilusaid häid mehi, kes mind selles taastumisprotseduuris aitavad. (tänud Antole, Aabile, Peebule, Alarile) Samuti kõik sõbrad, kes igal sajal mõeldaval viisil olemas on. Igatahes on meil siin vahva ja maru lõbus. Vahel on mu tuba nagu klubi või kogunemiskoht ja kus on, sinna tuleb aina juurde. Õnneks jagub ruumi siin kõigile.

Ravim, (imuran) mida oktoobris võtma hakkasin, on muutunud täiesti talutavaks.. Häirivaid kõrvaltoimeid enam pole. Ehk enam ei tule kah. Konsulteerisin vahepeal oma raviarstiga ning ta arvas, et rohu positiivset mõju tuleb veel oodata. Eks ma siis ootan. Ootamine ja kannatlikus on asjad, milles mul võiks vähemalt doktorikraad olla.

Iga kuu alguses saadab perearst mulle pereõe koju vereproovi järgi. Siiani on veri olnud OK. Nüüd viimast vastust veel ei tea. Igatahes tunnen ma ennast hästi. Palju paremini, kui sügisel. Palju paremini, kui kuu aega tagasi. Palju paremini kui eile.
kui sa just praegu minu käest küsiksid, et kuidas mul läheb.. siis ma vastaksin, et maru toredasti läheb. Põnevalt, lõbusalt ja päris kindlasti ülesmäge. Ning nagu ma kirja alguses mainisin-mõni asi vajab oma aega, et sellest kirjutada. Elu on huvitav. Ikka veel igat sorti üllatusi täis.

PS: Kõik, mis juhtub, juhtub põhjusega. Iga asi on millekski hea.